Ühe KGB agendist meremehe pihtimus

Herman Sergot nägin kunagi raamatusõprade klubi kohtumisõhtul ja Lembit Uustulnd oli koolipoisina minu õpilane Kuressaare (toona Kingissepa) 1. keskkoolis. Nüüd on kaptenist kirjameeste hulka astunud ka Rein Kasak, kellelt ilmus mahukas elulooraamat "50 aastat saatana embuses".

Viletsusest välja

Tegemist on mitmes mõttes erakordse raamatuga. Mitmekihiline süžee on nutika kompositsiooniga - üheaegselt kulgevad ajaliselt suhteliselt kauged tegevused. Kokku hõlmab see raamat poolsajandit, mil Eesti oli võõrvõimu käpa all.

Küllalt põhjalikult on juttu Võrus elanud Kasakute perekonna traagilisest saatusest, mis algas küüditamisega 14. juunil 1941 ning sai jätku pereisa hukkamisega vangilaagris ja vanima venna langemisega sõjas. Uskumatut viletsust pidid ülejäänud pereliikmed taluma Siberis, kus ellujäämine sõltus sageli vaid ühest külmunud kartulist, näpatud leivapalast või hobuste kõrvalt hangitud kaerapeotäiest. Võrreldes nendega, keda küüditati 1949. aasta märtsis, oli 1941. aastal Siberisse saadetute olukord veelgi raskem sellevõrra, et sõjaoludes võeti ka kohalikelt inimestelt ära kõik, mis võtta andis.

Sellest hädaorust rabeleb raamatu autor välja eeskujuliku õppimisega üldhariduskoolis ja Tallinna Merekooli pääsemisega. Siitpeale algas aga uus katsumuste ahel, kuna Rein Kasaku ankeet oli määritud isa tunnistamisega „rahvavaenlaseks" ja Reinu enda asumiselviibimisega. Tänu osavatele manöövritele õnnestus merekool lõpetada, kuid töötada tohtis ta ainult rannasõidulaevadel.

Siis käivituski raamatu põhiline intriig: KGB pakub Kasakule agendiks hakkamise eest vastukaubaks isa rehabiliteerimist ja tööd kaptenina kaugsõidulaevadel. Selle diiliga nõustunud Rein Kasaku karjäär kulgeb kiiresti ülespoole ja tipneb üleliidulise tähtsusega uurimislaeva "Akademik Boriss Petrov" kapteniks olemisega.

Vaheldumisi eespooltoodud faabulaga keritakse lugeja ette pilte sündmustest, mis said alguse Kanada linna Saint Johns´i sadamas, kus uurimislaevale ilmub USA luure agent, kes pakub kapteni kaudu Nõukogude luurele saladokumente ja edasist koostööd.

See lugu, nagu ka kogu laevakapteni senine kassi-hiire-mäng KGB-ga, on esitatud ehtsas kriminullistiilis, mis lugejat kindlalt oma lõa otsas hoiab.

Mõnevõrra lahjemad on raamatu kaks viimast peatükki. Eelviimases kirjeldatakse uurimislaeva ümbermaailmareisi laeva logiraamatu vormis - selles ei toimu midagi olulist, kui välja arvata vastasseis kapteni ja ekspeditsiooni naisülemuse vahel. Viimases peatükis, kus otsad lõplikult kokku sõlmitakse, refereerib autor põhiliselt Kanada ajakirjanduses ilmunud materjale. See muudab seosed raskesti jälgitavaks, ja põnevus kaob. Neist peatükkidest saanuks teha ühe ja tunduvalt kompaktsema, kuid võib-olla ei raatsitud kahandada raamatu mahtu.

Dokumentaalne belletristika

Sedavõrd intrigeeriva sisuga raamatu puhul tekib lugejal paratamatult küsimus: kuivõrd vastab kirjeldatu tegelikkusele? Süžee on kahtlemata dokumentaalne. Seda kinnitavad nii enamiku raamatutegelaste tõelised nimed kui ka lisatud fotod ja dokumentide koopiad. Samas ei saa mööda vaadata sellest, et paljud teel Siberisse ja Siberis toimunud sündmused, mis on nähtud nelja-viieaastase lapse silmade läbi, on kirja pandud sedavõrd detailselt, mida selleealine pole võimeline mällu salvestama.

Muidugi ei saa välistada, et ekstreemses olukorras toimib inimaju sootuks erinevalt, kuid tõenäoliselt on autor siiski siia lisanud hulgaliselt n-ö ilukirjandusloomet. Hilisema aja kohta seda väita ei saa, sest autor võib kasutanud olla ka oma päevikuvormis märkmeid (kuigi, arvestades olukorda, on see küllaltki ebatõenäoline).

Siin hakkab silma hoopis muu. Kõik KGB-ga seotud situatsioonid lahenevad kuidagi hõlpsalt autori kasuks, kes enda sõnutsi nõustus koostööga ainult selleks, et seda inimvaenulikku organisatsiooni seestpoolt tundma õppida ja hiljem avalikustada. Kas tõesti ei näinud KGB kaadritöötajad oma agenti läbi, kui see neile vaid teiste agentide varastamise, joomise ja liiderdamise kohta teavet jagas ning ühtegi talle antud ülesannet ei täitnud? Seetõttu ei saa välistada, et siingi on autor materjali mingil määral "kunstiliselt" töödelnud. Mil määral, see jääb loomulikult iga lugeja enda otsustada.

Mõned tähelepanekud

Kõnealune raamat annab oma iseäraliku sisu tõttu ainest mitmesuunalisteks arutlusteks.

Kõigepealt võib küsida: miks ilmus see 20 aastat tagasi kirjutatud raamat alles nüüd? Üks võimalikke seletusi on, et nüüd pole võib-olla enam elavate kirjas kõiki neid KGB ülemusi, töötajaid ja agente, keda autor iseloomustab äärmiselt negatiivselt. Võib-olla ähvardanuks autorit muidu sama saatus, mis sai KGB reetnud Aleksandr Litvinenkole osaks Londonis.

Siia juurde võiks lisada veel seda, et kuigi kapten Kasaku ametivennad, kes võimaluse korral ohjeldamatult alkoholi pruukisid, olid enamuses vene rahvusest, poleks vast siiski korrektne rõhutada, et venelased ongi maailma suurimad joodikud.

Raamat on kirjutatud ladusas ja hästiloetavas keeles. Siiski leidsin sealt ka mõned keelelised apsud.

Kirjelduses sellest, kuidas autor poisikesena Siberis heinamaal hobusega saade kokku veab, kasutatakse korduvalt liitsõna "saaduvedu", kuigi ÕS-i järgi on sõnast "saad"omastav kääne "sao". Hiljem väidetakse, et KGB sundis autorit tegutsema ka sutenöörina. Võõrsõnade leksikon ütleb, et sutenöör on mees, kes elab prostituudi kulul. Midagi niisugust raamatus ei sisaldu ja tõenäoliselt on tegemist sõna väärkasutusega.

Trükise eripäraks on seegi, et iga peatüki ja sagedasti ka sellest lühema tekstiosa ette on paigutatud mõne tuntud või vähemtuntud kirjaniku või filosoofi sentents, mis peaks edasi andma tekstis peituvat sügavamat mõtet. Paraku jäävad need seosed tihtipeale raskesti hoomatavaks, ja nii võib niisuguses võttes näha ka autori soovi epateerida oma lugemuse ja eruditsiooniga.

Lõpetuseks tagasi loo alguse juurde. Ühel 1965. aasta tormisel sügispäeval sõitsin Kuivastus oma mootorrattaga praamile (nüüdses kõnepruugis - parvlaevale) „Severodvinsk", kus sel korral polnud juhtumisi ühtki teist sõiduriista. Keset väina hakkas tühi praam sedavõrd lengerdama, et mu mootorratas külili kukkus ja metallist laevatekki mööda kolinal edasi-tagasi libises. Kaptenisillalt tuli mulle appi üks noor meremees, kes aitas minu perutama hakanud ratsu kinni püüda ja köieotsaga parda külge siduda. Ei saa välistada, et see oli kõnesoleva raamatu autor, kes tema enda avaldatud andmetel töötas siis just sellel laeval kapteni vanemabina. Niisiis - olen minevikus võib-olla kohanud ka retsenseeritava raamatu autorit?

ENDEL RIHVK, kolumnist

Jaga |