Eesti kui Euroopa tiigrikutsu allakäik [3]

3. LUGU

Jõuab kätte 2006. aasta palav suvi. Juunikuu alguses Statistikaameti avaldatud kasvunäitajad üllatavad isegi kõige suuremaid optimiste. Esimese kvartali 12% majanduskasv on viimase aja rekord. Palk tõusis viie aastaga tervelt 50% ja arvele võetud autode arv on kasvanud 150%. Eestlaste elu läheb ülesmäge, selles pole enam mingit kahtlust. „Nüüd ma näen oma silmaga, et sellel, kes vähegi tööd viitsib teha, läheb hästi," kiidab suurettevõtja Jüri Mõis töökat rahvast. "Vaadake kasvõi kaupluste käivet ja müügikasvu, ehitamist, autode ostmist... Hästi läheb kõigil!"

Laenukoormus kuuekordistus!

Ka see näitarv trükitakse Statistikaameti aruandes ära. Aga erilist tähelepanu sellele ei osutata. Ajalehed siravad pealkirjadest, et maailmas laenavad kõik, ja hulk  arvamusliidreid karjub sellele libatõele kaasa. Laenab Ameerika, laenab Euroopa, maailm elabki võlgu! Selle ähvardava elukogemusega harjutavad pangad noori eesti peresid. Eufooria on sedavõrd suur, et isegi kultuuritegelased tõmmatakse kaasa. "Ausalt, heameel on, et elu läheb paremaks. Ümberringi kõik ehitavad ja toimetavad, ei näe põhjust virisemiseks," väljendab oma rahulolu 6. juuni Äripäevas eestlaste au ja uhkus, dirigent Eri Klas.

Muusikamehel oli õigus. Ümberringi tõepoolest kõik toimetasid. Eriti kinnisvaraärimehed ning tolleaegne Hansapank ja Ühispank. Ei saanud ju eestlaste laenukoormus kasvada tervelt kuus korda muidu, kui pangad selleks poleks lahkelt raha laenanud. Aasta esimese kvartali seisuga oli eraisikutele antud laenude jääk 55 miljardit Eesti krooni. Samas suurusjärgus tolleaegse riigieelarve mahuga. See tähendas, et keskmise eestlase laenukoormus küündis 41 000 kroonini. Pankade propaganda osutus ülimalt edukaks. Vaba mees vabal maal oli vabatahtlikult orjaks tehtud! Eestlane hakkas ise allaandvalt ja naerataval näol võõra riigi pangaorjaks. Seekord käis asi ilma tule ja mõõgata. Uue ristisõja relvaks sai raha, mida kohalikud mehepojad hindasid kõrgemalt kui vabadust. 

Majanduskasvu vedas vaid kinnisvara

Kui selletaoline rida statistikaaruandes puudunuks ning selle asemel saanuks majandusedu näitajaiks tööstustoodangu ja ekspordi juurdekasv, oleks Maarjamaal tänagi kõik korras. Kuid kahjuks see pole nii.

Reaalsuse vastu me ei saa. 2006. aasta suvel, kus oma jutuga hetkel viibime, oli just kinnisvara see, mis Eesti majandust vedas. Aasta esimeses kvartalis, ehk siis ainult kolme kuuga, sõlmiti 14 000 kinnisvara ostu-müügi tehingut ja seda oli veerandi võrra rohkem kui aasta varem. Kui veerandaasta tulemused neljaga korrutada, selgub - aastaga ostis endale uue korteri umbes 60 000 perekonda.

Enamik peresid sõlmis laenulepingu ühega kahest Rootsi pangast, mis tähendab, et vaid ühe aastaga sai laenuordu endale kümneid tuhandeid orje juurde.

Ei ole minul ühtegi tõestust, kuid viimaste aastate elukogemus ütleb, et ilma salajas hoitud kokkuleppeta kinnisvarafirmade ja pankade vahel niisugust laenubuumi tulla ei saanud. Viie aastaga (2001-2005) kasvas kinnisvaratehingute arv tervelt kolmekordseks. Rahahulgast, mis naiivsele rahvale enamasti laenudena kaela määriti, annab ettekujutuse 2006. aasta esimese kvartali statistika. Võrreldes varasema aasta esimese kvartaliga kasvas kinnisvaratehingute maht 7,3 miljardilt kroonilt 14,5 (!) miljardile kroonile. Kasv - peaaegu kaks korda! Kas eesti rahvas sai aastaga kaks korda rikkamaks? Ei ning jaa!

See rahvas laenas ennast välismaa pangas hetkeks rikkaks ja maksab nüüd ennast samale pangale aastatega vaeseks tagasi. Ja sedagi vaid õnnelikul juhul - näiteks kui pereisal maksmiseks tervist ja tööd jätkub. Vastasel juhul, nagu nüüd üha sagedamini kuuleme, läheb lisaks laenurahale ka veel korter pangale ja perekond koligu kuuse alla.

Kuid neil 2006. aasta juunipäevil, kus meie oma jutuga praegu viibime, ei tohtinud mustast stsenaariumist isegi sosistada. Kes seda tegi, sai külge pessimisti, elueitaja, turumajandusevastase või, mis veel hullem, „endise" tiitli. Eesti eduloos, mis pidi kogu maailmale õige tee kätte näitama, ei tohtinud kahelda mitte keegi. 

Kui leiduski mõni tasakaalukam vanaema, kes julges lastelastele meenutada eestlaste vanasõna, et „võlg on võõra oma", siis tema naerdi enamasti välja. Kuidas saigi uskuda vana naist, kui noored vihased mehed, nagu peaminister Ansip, parlamendi rahanduskomisjoni esimees Ligi, Eesti Panga president Lipstok, Finantsinspektsiooni esimees Malmstein, kes oma ameti poolest olid otse kohustatud majandust jahutama ja rahvast laenuhulluse eest hoiatama, hoopis nautisid pankade põrgutantsu ja muudkui kiitsid eestlaste „ettevõtlikkust".

[esiletõste]  2006. aastal ostis endale uue korteri oma 60 000 perekonda. Enamik peresid sõlmis laenulepingu ühega kahest Rootsi pangast, mis tähendab, et vaid ühe aastaga sai laenuordu endale kümneid tuhandeid orje juurde.

Järgneb

HEIMAR LENK

heimar.lenk@riigikogu.ee

Jaga |