Hammustavad omaenda saba

VÄINO UBINA,      03. oktoober 2007


Hambateritamine kuldkolleegi kallal avalikus ajakirjanduses on jätnud Rahvusringhäälingu uuest ladvikust kohe algusest peale paha maigu. Asi on ilmselt selles, et juleti puudutada mingi uue „püha lehma" mainet.

Kas siis Vahur Kersnal polegi kodanikuna oma avalikku arvamust, mida jagada lugeja ja vaatajaga? Kersna arvamus ei ole olnud ilmselt kaugeltki see, mida pole puudutatud siseringis. Pigem on seda peetud mittearvestatavaks, nii et see tuli välja tuua oma maja seinte vahelt, laskmata sel sinna sumbuda.

Toetan täielikult (ja mitte ainult mina!) Kersna arvamust ETV uue hooaja paksultreklaamitud avasaadete kohta. Suitsu oli nii et tapab, tuld aga polnud kusagil. Tahtsime paremini, aga välja tuli nagu ikka. Riigipajukil on mindud liiga mugavaks, kuid maksumaksja tahab enamat. Televisioon peaks olema rohkem kui „rääkivad pead".

Võtame kasvõi hästipromotud uue saatesarja „Revidendid". Mida nad siis lõppude lõpuks on ära revideerinud? Milles seisab parima vaateajaga saate tulem? Näiteks 13. septembril prügiveost pajatanud saade käsitles probleemi, mis on juba ammu üle pea kasvanud nii linnal kui ka linnakodanikul. Võis oodata, vähemalt loodeti, et saates mõnedki kitsaskohad sirgeks räägitakse. Kokku sai aetud rida tarku päid, kes igaüks järgis oma nägemuslikku rida – ja oligi kogu moos! Kõik otsad, mis jalus, niisama ripakile jäidki. Ilmselt polnud saatejuhil tervikpilti asja olemusest, sellest, et mäng käib ühte väravasse.

Mis lolli oinast tahetakse kodanikus näha, et teda igast kandist armutult pügada? Et ta kõigile tegijatele – taaratootjatest prügivedajateni – peab kasumit tootma, neilt midagi vastu saamata.

Tuleb ju kodanikul kogu taaraprügi kauplusest koju vedada, kinni maksta taaratootmise kulud ja toore, tasuda kauba taarastamine, seejärel veel taara sorteerida ja kogu sundprügi äravedamine veel korra kinni maksta. Ja seda kaugeltki mitte tegeliku prügikoguse järgi, vaid kellelegi kasumlikuks osutuva lepingu alusel. Miks? Alternatiive polevat. Aga järsku on?

Kelle asi see peaks olema, mida oma kinnimakstud jäätmetega teen, kui see kaaskodanikke ja avalikku keskkonda ei häiri? Kas ladustan selle aianurka või tagatuppa, kaevan maasse või annan utiili, põletan ära või tarbin muudmoodi omaks otstarbeks? Ka utiilil, mis läheb tagasi taaskasutusse, olgu see plast, klaas, metall, riie, puit või paber, on oma kindel hind. Mida saab aga kodanik, kes äraviimisele maksab koguni omast taskust peale?

Tootjal on tulus toota, kaubandusel on pakkekaup etem, prügivedaja saab mokkamööda lepingu, aga kodanikul on ainult rõõm see kõik kinni maksta. Veetaks või prügigi ära ilma lisalepinguteta, sest kodanik on maksumaksja juba niigi ja doteeritud vedu käib nagunii tema taskust. Kuid miks ta peab olema topeltmaksja?

Siit ka igavene probleem prügis metsaaluste ja nurgatagustega. Egas linnal või riigil nende koristamine odavam oleks. Avaliku ruumi puhtuse saavutame alles siis, kui linn ja kodanik üheskoos õla alla panevad, mitte aga ei ahista üksteist. Kodanike protest õigluse nimel on ilmselt igati kohane. Seda, et koostöö päästaks, oleks pidanud kodutööna teadma ka saatejuht, kes nüüd kulutas eetriaega „linnukese" kirjapanemiseks.

Terevisiooni rohkem kui neljatunnine saade on aga veniv kui mõisaköis: ei õiget uudist, ei muud asjalikku, mis töise päeva sisse juhataks. Ka muusikavalik on kõike muud kui eestimaine, nagu meil ei jätkuks omi laule ja pillilugusid.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)