Vabaneda tuleb minevikutaagast!

Bioloogilisest vaatenurgast lähtudes paistab: põhihäda on selles, et karjajuhtideks on Eestis isikud, kes oma võimetelt ega oskustelt pole selleks sobivad. Enamgi veel, nende juhtimisel jätkates kari lihtsalt hukkub. Samas jätkub neil küllalt taipu, et hoida karja enamust harimatuses, mõtlemisvõimelisi karjaliikmeid aga eemale tõrjuda, koguni halvustada. Eesti taasiseseisvumine pidanuks tooma etteotsa tõelised karjajuhid, kuid tõi platsi libajuhid. Sellest siis ka kõik Eesti ühiskonna hädad.

Kui tegusamad, mõtlemisvõimelisemad karjaliikmed katsuvad oma ümbruskonnas midagi paremaks muuta, seal korda luua, siis seda tegevust ei soodustata, vaid pidurdatakse, kuna juhtkond pelgab, et nõnda väljub see osa karjast juhtkonna kontrolli alt.

Kurjast on võimalik jagu saada ainult siis, kui ta juur välja tõmmata. Muidu mitte. Taasiseseisvunud Eestis pole kurja juurt välja tõmmatud. Vastupidi, seda on – ilusa sõnavahu saatel, mis peab toimima suitsukattena – koguni kastetud, et ta ikka tugevamaks muutuks.

Endine kommunismivang bioloog Mart Niklus on seda taibanud. Sellest siis ka tema seisukohavõtud, mis meenutavad vägagi Cato tuntud lauset "Kartaago tuleb hävitada!". Jah, küünik või viriseja võib ju väita, et Mart kordab ennast. Kuid Mart kordab ennast sellepärast, et tema arvustatavad probleemid pole kuhugi kadunud, vaid korduvad ikka ja jälle. Koguni paljunevad. Isamaalise ilutsemise ja „eesti asja“ ajamise eufoorias unustati hoopiski vajadus lahti saada okupatsioonipärandist, mistõttu on nüüd käes poliitilise naiivsuse ja lullilöömise kurvad tagajärjed.

Nõukoguliku pärandi sujuv ülevõtmine

Sujuvalt muudeti taasiseseisvunud (!) Eesti ühiskonnas iseenesestmõistetavaks sellised nõukogude korra pärandi osad nagu näiteks „poliitkorrektsus“ või Teise maailmasõjaga seotud valed. Nõiajahis Jaak Madisonile korrati tõsisel ilmel nõukogudeaegseid rumalusi, mille ajaloolased on juba ammuilma ümber lükanud, ja leiti, et Madison on süüdi ja paha, kui nõiajahtijaid pimesi ei usu.

Nõukogude pärandiks meie ühiskonnas on ka pidev jutt multikultuursusest, lõimumisest ja muust seesugusest. Kui nõukogude ajal räägiti rahvaste sõprusest ja proletaarsest internatsionalismist ning rõhutati, et sotsialistlikule riigikorrale polevat alternatiivi, kuna see olevat olemasolevatest parim riigikord, siis praegu vahutatakse innukalt sisuliselt samadest asjadest, lihtsalt mõisted on teised. Nüüd on muudetud "olemasolevatest riigikordadest parimaks võimalikuks" demokraatia, täpsemalt – läänelik esindusdemokraatia. Mingi asja headuse mõõdupuuks kasutatakse seda, kas vaadeldav ikka on „demokraatlik“, hoopiski mitte seda, kas see on vajalik ja mõistuspärane või mitte.

Kui nõukogude ajal olid ühed "tõed, milles ei kahelda", siis nüüd on teised. Õigemini: sisult samad, lihtsalt sõnastuselt teised. Ja tihtipeale on isiku või organisatsiooni “salongikõlblikkuse“ üle otsustajaks needsamad, kes nõukogude ajal jälgisid, et poleks vähimatki kõrvalekaldumist „partei peajoonest“.

TÕNU KALVET

Jaga |