Jaanus Riibe: Paljud muutused ühiskonnas saavad alguse noortest endist.

Mida Keskerakonna Noortekogus olemine sulle andis?

Mul oli au olla Keskerakonna Noortekogus erinevatel positsioonidel – alates lihtliikmest kuni klubi esimeheks olemiseni. Olin ka peasekretär, akadeemilise ühenduse juhatuses, ja lõpuks kaks aastat järjest juhatuse esimees.

Noortekogus olemine andis ikka peamiselt palju sõpru, lisas kogemusi, kuidas korraldada kampaaniaid ja üritusi, kuidas erinevaid ideid toetada. Suur kogemustepagas. Päevapoliitikas kaasarääkimiseks oli vaja välja pakkuda uusi häid ideid, millega aktiivselt pildis olla ja mille üle arutlemine ühiskonnas korda läheks ning diskussiooni tekitaks.

Kas oli ka olulisi kontakte?

Keskerakonna Noortekogu on väga tihedalt seotud Keskerakonnaga. Noortekogus aktiivne olemine annab hea pildi sellest, kes on Keskerakonnas aktiivsed, juhtivamad inimesed. Erinevate ürituste kaudu paratamatult puututakse tihedalt kokku. Väga kasulik on võimalus kaasa lüüa ühe või teise vanema kandidaadi valimiskampaanias; siis saad pildi, kui lihtne või raske see on ja kuidas on võimalik ühiskonnas toetust koguda. Tänavakampaania tegemine Eesti kliimas on tõsine väljakutse – pead olema valmis mitmeid tunde suhtlema sadade inimestega, kes ei pruugi alati sinu erakonna vaateid jagada.

Suhtevõrgustik on päris lai. Nendest, kes minu ajal aktiivsed olid, on paljud täna edasi liikunud, on nüüd aktiivsed Keskerakonnas, aga päris paljud on ka lahkunud. Kokkuvõttes – kesknoorel tekib suhtevõrgustik erakonna sees, teisalt saad tuttavaks inimestega, kes üldse on aktiivsed Eesti elus ja kellega hiljem puutud kokku hoopis muul elualal.

Mida oleksid praegu teisiti teinud, kui oleksid kesknoor?

Ma arvan, et kui peaksin kõike uuesti tegema, siis käituksin enam-vähem samamoodi. Võib-olla üksikutes küsimustes oleksin veelgi julgem ja n-ö radikaalsem. Meie aruteludest käis läbi palju erinevaid mõtteid, mida noored vajaksid ja mida soovisime toetada. Näiteks võitlesime tasuta kõrghariduse, astmelise tulumaksu, õppelaenude hüvitamise, presidendi otsevalimise, Eesti laevade tagasitoomise ja soodsa tudengisöökla eest, kuid ka energiajookide kahjulikkuse, kõrgete kodukulude, noorte tööpuuduse ja maakoolide sulgemise vastu.

Oluline on rõhutada, et täiesti loomulik on ka see, kui mõningate ideede puhul erakond ja noortekogu pole samal seisukohal. See on kohati isegi kasulik mõlemale poolele. Keskerakonna noortekogu seisukohad võivadki olla keskmisest julgemad ja hullumeelsemad. Paljud head muutused ühiskonnas saavad ju alguse noortest endist.

Erinevate ideede hulgas võib olla lahkhelisid, ja kui ma nüüd teeksin kõike uuesti, siis selliseid ideid ja kampaaniaid oleks palju rohkem.

Kas näed erinevusi kesknooreks olemise vahel sel ajal, kui olid ise, ja on nüüd?

Praegu olen kõrvaltvaataja rollis. Kohati tundub, et noored võiksid olla julgemad – võib-olla nad ootavad, et kui tulevad organisatsiooni, on mingi n-ö raamistik neile juba ette antud, kuid tegelikult ootame noortelt endilt omi julgeid mõtteid. Noored peavad seisma noorte eest nii, et nad ei pelgaks seda, et keegi paneb ette mingi raamistiku või ütleb, kuidas asjad olema peavad. Noored ütlevad ise, kuidas asjad peavad olema, sest nemad on tulevik. Minu jaoks ei olnud noortekogus kunagi argument, et „asjad on alati olnud nii“, sest see ei tähenda, et peab olema samamoodi ka tulevikus. Muutus ja ideed peavad tulema rohkem noorte endi poolt. Rohkem tuleb algatada debatte Keskerakonna erinevate seisukohtade puhul. Peaksite küsima: kas see toetus- või maksusüsteem peab tulema just selline, milliseks kujundada astmeline tulumaks või haridussüsteem? Valdkondi on lõputult.

Rohkem tuleb küsida, öelda oma arvamus välja, algatada debatte. Mulle tundub, et varem olid noored pisut julgemad. Seetõttu soovingi noortekogule rohkem julgust ja avastamisrõõmu.

Kõik, mida Vabariigi Valitsus täna otsustab, puudutab noori ju otseselt. Tänaste otsuste mõju avaldub kümne või kahekümne aasta pärast, kui neilsamadel noortel on juba pered. Nüüd ongi neil õige aeg oma arvamus välja öelda.

Kas oleksid sattunud poliitikasse, kui poleks liitunud Keskerakonna Noortekoguga?

Arvan, et oleksin ikka. Olin enne noortekoguga liitumist aktiivne Eesti üliõpilasliikumises. Alustasin aktivistina Tallinna Tehnikaülikoolis. Siis valiti mind Tallinna tudengite juhiks ja pärast seda töötasin poolteist aastat Eesti Üliõpilaskondade Liidus arendusjuhina. Seega, arvan, et oleksin niikuinii poliitikasse sattunud. Kusjuures selleks, et poliitikasse minna, ei pea tingimata kohe kuuluma organisatsiooni. Tänapäeval on poliitikas osalemine või kaasalöömine palju lihtsam – piisab sellest, et sa kirjutad Facebooki seinale mõne seisukoha või saadad portaalidele mingil teemal lühikommentaari. See ongi tegelikult kõige otsesem poliitikas osalemine, sest siis sinu mõtted mõjutavad ühiskonda ja inimesi. Selleks et alustada poliitikaga, ei pea tingimata kuuluma kohe Keskerakonna Noortekogusse.

Väidetakse, et poliitikas sõpru pole. Kas nõustud sellega?

Ei nõustu! Ma arvan, et sellises olukorras, kus sul poliitikas pole ühtegi sõpra, on väga raske või lausa võimatu midagi ellu viia. Poliitikategemine on palju toredam, kui sul on hea meeskond ja sõpruskond. Poliitika nõuab kompromisse ja sa paratamatult vajad iga päev inimesi, kellele toetuda. Seega väidaksin vastupidist.

Mis oli sinu jaoks noortekogus olemise ajal kõige raskem ülesanne?

Arvan, et neid raskeid ülesandeid oli mitmeid, ühte konkreetset välja tuua on üsna keeruline. Tollal oli Keskerakonna Noortekogu eelarveline seis väga nõrk. Võib üldiselt öelda, et meie raskem väljakutse oli noori motiveerida, et selle kõrvalt ei olnud meil palju võimalusi neile midagi vastu pakkuda. Püüdsime noori motiveerida eelkõige ideedega; otsisime üles need ideed, mis meid ühendasid, ja panime noored selles suunas liikuma. Kõik toimus õhinapõhiselt ja pelgalt aktiivsuse pinnal.

Mõnes mõttes on Keskerakonna Noortekogu üks ajaveetmise ja enesearendamise võimalusi paljude teiste kõrval; seega me konkureerime noorte vabaajale. See on tähtis ülesanne – tekitada noores huvi ideede vastu ja panna nad liikuma. Korraldasime palju erinevaid poliitilisi meeleavaldusi ja aktsioone, nende hulgas selliseid, mis elektrihinna tõusu ja fosforiidi kaevandamise vastu, tasuta ühistranspordi toetuseks ja energiajookide müügipiirangute kehtestamiseks.

Kas näed, et Keskerakonna Noortekogust tuleb pealekasvu Keskerakonnale?

Minu meelest on noortekogust tulemas pidevalt uusi inimesi. Hiljuti kuulsin, et Tallinna linnavolikogu meeskonnaga on liitunud uus nõunik. Seega pealekasvu tuleb pidevalt, ja nii peabki olema. Noortel on poliitikas kindlasti ees suur tulevik, näiteks viimastel aastatel on silma jäänud tegusamatena Alina Tubli, Karine Oganesjan, Jaan Männik, Aleksandra Pavlova ja paljud teised. Kui nad ise seda soovivad, on neil poliitikas suured võimalused kindlasti jõuda kõige kõrgemale.

Oled pidanud Eesti noorte suurimaks probleemiks noorte kõrget tööpuudust ja seetõttu katkevat haridusteed. Kas oled täna samal seisukohal?

Noorte tööpuudus on kindlasti oluline küsimus. Tööpuuduse näitajad ei ole täna enam sellised, nagu olid sel hetkel, mil ma selle välja ütlesin. Samas on kindlasti tähtis see, et noored, kui nad tulevad ülikoolist, keskkoolist või kutsekoolist, leiaksid endale sobiva töö ja rakenduse, et nad ei jääks niisama virelema. Kui nad ei leia sobivat tööd või rakendust Eestis, siis nad varem või hiljem paratamatult lahkuvad, ja kui ära lähevad noored inimesed, kes loovad pere välismaal, siis ei jää Eestil üle palju lootust. Noorte lahkumine tähendab meie kõigi tuleviku lahkumist.

Täna on küsimus ka selles, milline on meie hariduse kvaliteet ja kuidas noored jõuavad hariduseni. Üheltpoolt on meil tasuta kõrgharidus, aga teiseltpoolt on küsimus selles, kui ligipääsetav on meie haridus. Mulle tundub, et siin on jätkuvalt suured lõhed: kellel on võimalik pühenduda õpingutele ja saada kvaliteetne haridus ning kellel seda võimalust ei ole. Mõelge, kui lihtne on asuda kõrgkoolis õppima inimesel, kes ei ela linnas, kelle elukoht on kaugel asulatest, kes ei valda piisavalt eesti keelt. Aga nad peavad minema suurlinna, leidma seal elamispinna, soetama õppevahendid, maksma söögi eest – see kõik on päris raske. Seega üheltpoolt on küsimus selles, millise kvaliteediga haridust noored Eestis omandavad; teisalt, kas need, kes tahavad ja soovivad õppida, saaksid õpingutele pühenduda? Kui noored hakkavad valima töö ja õppimise vahel, siis paratamatult langeb valik töötamise kasuks, sest see tagab neile sissetuleku.

Kas arvad, et noored 16+ on valima minekuks valmis?

Leian, et noored on valmis valima minema, usun, et nad langetavad targa otsuse. Kohati näib isegi, et noored on poliitikaga ja erakondade platvormidega paremini kursis kui vanemad inimesed. Põhjus on selles, et noored kasutavad aktiivselt sotsiaalmeediat. Ma ei muretse, et noored ei oska teha valikut. Noored kasutavad võimalust ja lähevad valima.

Kindlasti oli valimisea langetamisel ohukohti, ja need tõin ka ise otsustamisprotsessis välja – osalesin debattidel ja avaldasin artikleid –, kuid nende küsimustega on tegeldud. Näiteks tuleb tagada koolides poliitpropagandast vaba keskkond, et koolidesse ei tungiks poliitika sisse tagaukse kaudu. Loodan, et sealsed noored saavad rahulikult tutvuda erakondade seisukohtadega ja langetada oma valiku.

Mida pead hetkel suurimaks probleemiks Eesti poliitmaastikul?

Ei ole üht suurimat probleemi, kuid on palju väiksemaid, mis ajas muutuvad ja teisenevad. Erakondadele ja poliitikutele tuleb meelde tuletada, et üksteise suhtes peab säilima lugupidamine ja austus; see, et kõigil meil võivad olla erinevad seisukohad, ei tähenda, et võiksime kõike üksteise suhtes öelda. Poliitikutevaheline debatt peab muutuma kvaliteetsemaks, et erinevatele osapooltele antaks võimalus välja öelda oma arvamus, ilma et sellega kaasneks arusaamatu hüsteeria. Seda piiri on ületatud – tuleb ette väga halbu väljaütlemisi ja ebaõnnestunud poliitkampaaniaid.

Usun, et vähemalt Keskerakonna eesmärk on keskenduda kvaliteetsetele debattidele ja oma ideede tutvustamisele, mitte aga teiste halvustamisele.

Kõrvalepõikena märgin, et 2010. aastal jäi väga negatiivselt ja teravalt meelde see, kuidas seoses tagakiusamise, tapmisähvarduste ja vaimse terroriga sunniti lahkuma Keskerakonnast ja poliitikast laulja Tõnu Trubetsky. See oli väga ohtlik pretsedent: avalikus meediaruumis inimest materdati ja häbimärgistati, selle asemel, et kaitsta tema vabadusi ja õigust poliitilistele vaadetele.

Kus näed ennast viie aasta pärast olevat?

Esiteks – ma ei mõtle hetkel nii kaugele, sest keskendun sellele, et saavutaksin olemasolevas ametis võimalikult head tulemused. Teiseks – poliitikute puhul otsustab valija. Üldisemalt oleneb muidugi kõik sellest, kas jõuan oma ideid realiseerida, ja kui tunnen, et see pole enam võimalik, siis ma kindlasti valin mõne teise tee.

Mida soovitaksid kesknoortele sellist, mis sind oleks varem aidanud?

Rohkem julgust, keskendumist ideedele! Leidke üles need ideed, mis tõeliselt teid puudutavad, ja viige need ellu! Seiske noorte eest, säilitage austus erinevate seisukohtade ja poliitiliste platvormide suhtes, kuulake ära ka teine osapool ja olge valmis argumenteerima oma seisukohti. Komplekteerige oma meeskond sellisena, et selles oleksid võimalikult erinevate seisukohtade ja kogemustega inimesed. See on ebamugav, kuid hoiab teie mõtte värskena.

Küsitles Jan-Ander Kundla

[fotoallkiri]

Jaanus Riibe sõnul on päevapoliitikas kaasarääkimiseks vaja välja pakkuda uusi häid ideid, millega aktiivselt pildis olla ja mille üle arutlemine ühiskonnas korda läheks. Fotol Riibe Lasnamäe talgutel Pirita jõeoru maastikukaitsealal.

Jaga |