Nädala juubilar ALEXANDER KOFKIN 75

Kui uskuda Eesti meediat, siis üks nendest, kes just seda teed olevat eelistanud, kannab nime Alexander Kofkin – päris edukas ärimees, kes siiski on suutnud jõuda 75-nda elurajani. Pealkirjad isegi sellistes „soliidsetes“ väljaannetes nagu Äripäev, Eesti Päevaleht ja Eesti Ekspress, rääkimata e-meediast, tuletavad mulle lapsepõlveajast meelde kurikuulsat Jugoslaavia Tito–Rankovitši klikki, kelle „süüks“, nagu selgus aastaid hiljem, oli Stalini käskude ignoreerimine. Kui selles klikis asendada „kurjategijate“ nimed meile lähemate – Savisaare ja Kofkini – nimedega, Stalini nimi aga kellegagi nendest, kes kujundavad meie kaasaegset Eesti riigi poliitikat ning peavooluajakirjandust, siis kõik muu võib jätta samaks – hinnangute tonaalsus langeb kokku. Vast ainult Putin on Eesti riigi jaoks ohtlikum.

Mida kõike me välja ei loe Savisaare ja Kofkini ühistest kuritegudest! Altkäemaksud, kelmused, KGB-agentlus, mis sisaldab loomulikult ka salakaebusi, isegi ühe kangelase väidetavate armuseikluste rahastamine teise poolt… Kuigi kelle asi on võõra inimese armuseiklused, olgu ta vallaline Savisaar või abielus Ilves?

Mis aga eriti iseloomulik: kogu selle mitmeaastase epopöa jooksul, vaatamata igalt poolt kõlavatele süüdistustele ja kahtlustustele, pole ei Kofkin ega seni ka Savisaar olnud süüpingis ning kohus pole neid milleski süüdi mõistnud. Veelgi enam, nad on võitnud kohtuprotsesse nende üle, kes on neid rünnanud valesüüdistustega.

Kus siis on demokraatlikule riigile omane süütuse presumptsioon? Kofkini 75. sünnipäev annab põhjust natuke põhjalikumalt uurida, kes ta on – kas ta on siis Edgari kuritegude ning Keskerakonna riigivastase poliitika kuritegelik dirigent ja ässitaja?

Leida vastus sellele küsimusele pole kergete killast, kuna Alexander Kofkin ei salli kahte asja – poliitikat ja odavat populaarsust. Täpselt on vaid teada, et sündis ta 11. mail 1941 Pärnus. Kuna juubilari rahvus kahtlusi ei tekita ning tema pere jäi ellu Teise Maailmasõja ajal, kui Eesti tolleaegsed juhid juba sama aasta detsembris raporteerisid Hitlerile, et Estland ist Judenfrei, võib arvata, et Alexanderi esimesed eluaastad möödusid Nõukogude tagalas evakuatsioonis. Järgnes esimesel võimalusel naasmine Eestisse.

Sageli juhtub nii, et laste tulevik selgub üpris varakult. Kes armastab musitseerida, kes joonistada, kes harrastab sporti, kel on kuldsed käed meisterdamiseks. Mõnel lapsel aga avanes isegi nõukogude ajal selline kalduvus, mida see võim küll ei soosinud ja mida nüüd nimetatakse äritegevuseks. Kofkini lapsepõlvetuttavad teavad rääkida just niisugustest tema varajastest kalduvustest.

Järgnesid keskkool ja kaugõpe Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, töö – viimati Eesti NSV Liha- ja Piimatööstuse Ministeeriumi Konstrueerimis- ja Tehnoloogiabüroos kuni selle juhataja ametikohani välja.

Kuid tee oma eelduste tegelikuks realiseerimiseks avanes siis, kui 1974. aastal õnnestus Alexanderil emigreeruda koos eestlannast abikaasa Imbiga Iisraeli. Kuna vahepeatus tuli igal juhul teha Viinis ning see linn ja Austria hakkasid neile meeldima, otsustas perekond teekonna katkestada. Ning üpris varsti sai Kofkinist see, kelleks ta pidigi saama – ärimees ja Austria kodanik.

Kuid kodumaast pole pääsu! Juba perestroika ajal sai Eestis üheks esimeseks eraomanikuga ettevõtteks Eesti–Šveitsi ühisfirma Estkompexim. Muide, selle Tartu filiaali juhatajana hakkas õige pea tööle keegi Andrus Ansip, kes parasjagu vabanes parteitöölt. Kofkini väitel osutus ta päris andekaks manageriks, nii et Kofkin isegi tahtis talle firmas pakkuda kõrgemat ametikohta, kuid Ansip otsustas poliitika kasuks. Kofkin aga on siiamaani veendunud, et äri peab olema eraldi ja poliitika eraldi.

Siin aga tekib paratamatult küsimus: kuidas siis on lood Savisaarega, kes tegutseb juba aastakümneid poliitikas ja on siin koguni üks silmapaistvamaid tegijaid? Kuidas siis senised suhted jätkuvad?

Kofkin vastab lihtsalt: tal pole Edgariga ei poliitilisi ega ärilisi suhteid. Neid ühendab kahe inimese sõprus. Ja kui ta midagi teeb Edgari kui inimese jaoks, siis seetõttu, et on igati normaalne abistada lähedasi ja sõpru. Tema sõbraks pole mitte erakonna esimees või linnapea – kui Edgar ka need mõlemad ametipostid maha jätab, ei muutu nende suhetes miski. Ning kui Keskerakond korraldab Kofkini hotelli saalis oma üritusi, siis maksab ta selle eest sama palju, kui oleks maksnud iga teine organisatsioon.

Kui palju oli ajakirjanduses kära viinerikioskite ümber, milleks maad olevat saadud soodustingimustel! Keegi aga ei maininud, kui palju läks maksma nendele kruntidele veevärgi ja kanalisatsiooni rajamine. Keegi ei kirjutanud, et see toit on mitte lihtsalt populaarne, vaid kõrgelt hinnatud Viini gurmeede seas. Kirjutati, et Kofkin meelitab võõramaalastest ostjaid, kirjutades siltidel „Originaal viinivorstid“, kuigi Keeleinspektsiooni arvates pidi kirjutama „Ehtsad viinivorstid“!

See aga, et Olümpia hotelli kohviku sildil on kirjutatud Boulevard, mitte aga Puiestee, ei morjenda mitte kedagi!

Ei ole kuulda olnud vabandusi ka selle kohta, et „korruptiivse tehingu“ tagajärjel rendile saadud keldriruumide eest Tallinna kesklinnas tuli Kofkinil tasuda ekspertide määratuga võrreldes kõrgemat hinda. Kordagi pole mainitud, et 1990-ndatel aastatel, kui Venemaal läksid hoogu räkit ja korruptsioon, pani Kofkin kahjumitele vaatamata oma asjad selles riigis kokku. Ei leia te meie ajakirjanduses mainitavat ka lihtsat asjaolu – Kofkini äri Eestis annab meie majandusele üle 400 töökoha.

Lisaks lõi ärimees Eestis vaikselt ja rahulikult, ilma igasuguse kärata kaks fondi. Üks neist toetab Eesti näitlejate ja lavastajate piiritagust täiendusõpet, teine on loodud Eesti Juudi Kogukonna vähekindlustatud liikmete toetamiseks ja selle vahenditest abistatakse kodus üksikvanureid, tasutakse ravimite eest jne. Omal ajal, kui kavandati uue sünagoogi ehitamist, paluti selleks raha ka Kofkinilt. Tema aga keeldus, öeldes, et sellise hea asja rahastamiseks soovijaid peaks leiduma küllaga, mis ka juhtus. Kofkin aga võttis enda kanda ühe osa pidevatest sünagoogi tegevuskuludest. Ja teebki seda juba mitu aastat.

Tallinn on teda tunnustanud linna aukodaniku tiitliga.

Võime vaid aimata, et Kofkini ärid hõlmavad praegu mitut riiki just sellepärast, et ta ei allunud „lühikese tee“ kiusatusele. Ta elab kord Austrias, kord Hispaanias, kord Eestimaal. Kui temalt endalt küsida, kus asub tema põhiline elukoht, vastab ta: lennukis! 75-aastaselt!

Siit õpetus, julgustus ja võib-olla ka lohutus kõigile – lühike tee pole alati kõige õigem.

 LEIVI SHER

Jaga |