Mis mõte oli omandireformil, kui Eesti on vaesem kui enne?

Tartus eelmisel nädalal linnavalitsuse saali kogunenud kümned nii endised kui ka praegused sundüürnikud olid pahased kõige ja kõigi peale - nii Eesti riigi seaduste ja kohalike omavalitsuste kui ka lõpuks nendega kohtuma tulnud Riigikogu liikme ja Üürnike Liidu esimehe Helle Kalda peale. Oma osa sellest rahulolematusest said ka Üürnike Liidu tegevdirektor Peeter Tedre ja Tartu linnavolikogu esimehe Aadu Musta asemel koosolekule tulnud sotsiaalala aselinnapea Vladimir Šokman.

Vihast pole abi

Kuigi viha on halb abimees, võib neid inimesi mõista. Kui Tallinna keskerakondlik linnavalitsus on lahendanud sundüürnike esmase eluasemevajaduse, pakkudes tagastatud majades elanud inimestele vähemalt munitsipaalpinda, on Tartus osa asju veel ripakil ja osa lahendatud poolikult. Linna on pikki aastaid juhtinud Reformi ja Keski koalitsioon, kusjuures, nagu jutuks tuli, ka paljud sundüürnikud on hääletanud „omaküla päikesepoisi" Andrus Ansipi ja „päikesetüdruk" Laine Jänese poolt. Millegipärast otsitakse oma kodukaotuse muredele lahendust savisaarlaste juurest.

Helle Kalda esines Tartu sundüürnike ees juba mitmendat korda, mistõttu on alusetud need süüdistused, nagu nooliks Kalda valimiste eel taas sundüürnike õnnetuse arvel hääli. Seda enam, et ta on teatanud, et ei kandideeri järgmisse Riigikogusse.

Kalda püüdis järjekindla kannatlikkusega selgitada, et riigieelarve on Isamaaliidu ja Reformi käes ning näiteks IRL-i majandusminister Juhan Parts on  just nimelt kõigi maksumaksjate arvel eraldanud Omanike Keskliidu tegevuseks üle 2 miljoni krooni riigi raha. Kuigi Üürnike Liit on taotlenud Majandusministeeriumilt samuti oma projektidele toetust, pole seda saadud. Omanike Liit teeb maksumaksja kulul propagandat IRL-ile, kuigi endisi sundüürnikke on kordades rohkem kui omanikke. Ent nendest ei soovi ei Majandusministeerium ega valitsus midagi kuulda.

Lühidalt, omanike järeltulijad on saanud kätte eelkäijate ennesõjaaegsed varad (mis olid nõukogude aastatel sõjapurustustest taastatud ning hiljem näiteks elektri, küttesüsteemi ja veevärgiga lisaväärtust saanud). Omanikele võimaldati pärast tagastamist ka soodsat renoveerimislaenu (mida muide eriti ei kasutatud - raha taheti saada hoopis neis majades elanud üürnikelt), ning nüüd annab IRL-Reformi valitsus veel miljoneid juurde Omanike Liidu propagandamasinale.

Kus on, sinna antakse

Kalda kutsus Tartu sundüürnikke üles arusaamisele, kuidas asjad on riigis korraldatud; kutsus märkama, keda on siin kogu aeg soositud ja keda elu äärealadele nihutatud, ning missugune osa on inimestel endil selle kõige takistamisel või, vastupidi, toetamisel - näiteks valimistel. Ja see ei puuduta tagastatud majadesse jäänuid mitte ainult Tartus, vaid üle kogu Eesti.

Sundüürnikele osaks saanud ebaõigluse ja ülekohtu heastamise asemel tegeleb valitsus Kalda sõnul praegu baltisaksa ümberasujatele vara tagastamiseks (s.o teistkordseks kompenseerimiseks) lihtsama tee otsingutega. Lasti ju selle nimel lahti keskerakondlik Harju maavanem Värner Lootsmann, et samale kohale panna reformist Ülle Rajasalu, kelle alluvusse viidi ka kõnealuste varade üle otsustav komisjon. Komisjon töötas enne Tallinna linna alluvuses ja seal aeti asju ikka selle nimel, et eestlased ennast sakslastele üleni ära ei kingiks!

Kalda tuletas tartlastele meelde, et Tartus olevat peaminister Ansipi kinnitusel baltisaksa ümberasujatele tagastatud kõik varad juba 90-ndatel aastatel. Seda oli Ansip talle vastanud Riigikogus arupärimisele vastates.

Kalda küsib nüüd: „Huvitav, millise seaduse alusel Tartu seda tegi? Riigikohus lubas alles 2006. aastal regulatsiooni alusel neid maju tagastama hakata - regulatsiooni ei ole aga tänase päevani?" Seega on Tartu seadust rikkunud juba Ansipi linnapeaks olles.

Kas rahva tahtlik vaesustamine võrdsustub riigireetmisega?

Eraldi teema ongi see, et samal ajal kui Üürnike Liidule on sundüürnike poolt esitatud ligi poolteist tuhat taotlust oma kodust ilmajäämise heastamiseks, tegelevad  sügavas majanduskriisis oleva riigi juhtivad jõud baltisaksa ümberasujate vabatahtlikult siiajäetud varade kantimisega. See lõhnab räigelt ühelt poolt korruptsiooni ja teiselt poolt riigireetmise järele.

Või kuidas teisiti nimetada tegevust, mis viib oma rahva üha suurema vaesumiseni? Tehti uhke nimega omandireform, mis on kestnud alates 1991. aastast, aga praegu on riigis 60% vaeseid, 300 000 pensionäri oma 272-eurose pensiga, 40% töötuid noori ja 20% töötuid ühtekokku? Keda see suur reform, mille me kõik omast taskust kinni maksime, rõõmsaks ja õnnelikuks tegi? Kahtlemata on neidki. Aga kas ülejäänud peavad nende üksikute nimel edaspidi alaväärsena elama?

Ja miks pidid 150 000 noort endale elamispinna ehitamiseks pangalaenu võtma? Miks nad ei võinuks oma elu alustada, õpinguid jätkata ja pere luua kohaliku omavalitsuse ehitatud elamispinnal, nagu Saksas, Soomes jm enamarenenud riikides?

Kalda selgitaski, et kohalikud omavalitsused on kohustatud lahendama oma inimeste elamispinna küsimuse, kuid kindlasti ei ole nad kohustatud andma riigi sundüürnikele erastatud kortereid. Selle teema saab püstitada ikkagi riik ja seda saab ka riik teha, kui ta tahab. See on täpselt samamoodi poliitiline otsus, nagu oli poliitiline otsus majade tagastamine - koos vanade maksmata võlgade ning nõukogudeaegsete parendustega. Ja inimeste ilmajätmine kümnete tööaastatega välja teenitud erastamisvõimalusest.

Noored, miks te võtsite laenu?

Täna on üles kasvanud uus põlvkond, kes ei saa üldse aru, mis asi on sundüürnik. „Mina maksan pangalaenu, miks teie tahate muidu saada," on noored pahased. Kalda ütleb, et ta on sarnaseid süüdistusi kuulnud ka Keskerakonnas, kes ometi on tegelnud eluasemepoliitikaga meie erakondadest kõige aktiivsemalt.

Kalda vastab noortele: aga miks te võtsite laenu? Keskerakond oleks teile ehitanud-renoveerinud munitsipaalmaju, ning mitte ainult Tallinnas. Ja hiljem, kui olete vanemad, kui on käes hea haridus ja suuremad palgad - alles siis hakake vaatama, kuidas omanikuks saada. Kui omanikuks ka üldse ei saa, pole seegi mingi katastroof, kui valitsus töötaks välja hästitoimivad üüriseadused.

Kalda tunnistas lõpuks, et lahkub Riigikogust, sest riikliku teerulli all ei pea tervis vastu. Pole ju IRL ega Reform sundüürnike ega ka mitte järjest suurema hulga tavaüürnike heaks mitte midagi teinud - nad isegi ei tunnista nende olemasolu, rääkimata vajaduste reguleerimisest.

„Kohalikul tasandil suudan rohkem inimesi aidata," usub Kalda.

Üürnike Liidu andmetel on Helle Kalda aastate jooksul osalenud mitme Tallinna linnaosa eluasemekomisjoni töös ning aidanud oma kodu saada enam kui tuhandel sundüürniku perel, aga loomulikult ka lastekodulastel ja õnnetuste tõttu kodust ilmajäänutel, nagu seda nõuab seadus.

„Meil on elus palju kalleid asju," lõpetab Kalda kohtumise Tartus. „Lapselapsed on kallid. Kui poodi lähete, näete et toit on kallis. Olen aastaid pesnud pead ühe šampooniga, ja näen nüüd, et seegi on kallis - hind lühikese ajaga tõusnud ligi 100 protsenti!

Aga kodu kaotanud inimesena võin öelda, et kõige kallim on oma kodu. Kahju, et meie valitsus sellest aru ei saa, ja veel rohkem on kahju, et Eesti inimesed hääletavad sellise valitsuse poolt. Sellest ma aru ei saa, ja seepärast lahkun ma Riigikogust."

URMI REINDE

urmi@kesknadal.ee

[fotoallkirjad]

ÜÜRNIKE EEST: Helle Kalda küsib, miks noored võtsid nii massiliselt laenu? Oleks ju elu alguses võinud piirduda Keskerakonna ehitatavate linnamajadega. Et neid maju oleks rohkem, tuleks muidugi hääletada Keski poolt.

NELJAS KEELES: Üürnike Liit on koostanud brošüüri, kus eesti, inglise, vene  ja saksa keeles tehakse maailmale puust ja punaselt selgeks, kui suure hävitustöö lausliberalism eestlaste kodude kallal toime pani.

Jaga |