Samm inimväärse vanaduse poole

JAAK AAB,      14. detsember 2005


Tänan korraldajaid võimaluse eest esineda nii esindusliku foorumi ees nagu see tänane siin saalis. Kui eelkõnelejad rääkisid sellest, milliseid pingutusi on teinud poliitikud, Keskerakond ja teised erakonnad selleks, et kindlustada juba lähiajal eakaile enam-vähem inimlik elamine, siis sotsiaalministrina on minu kohustus neid kokkuleppeid täita.
Eestimaal ringi sõites on vahel jäänud selline mulje, et seda suurt pensionitõusu nagu enam ei usutagi. Nii palju on varem lubadusi antud, mida tihtipeale täidetud pole. Võin kinnitada, et kõik, mis seekord on lubatud, ka tuleb. Ja numbrid on üsna muljet avaldavad. Kui enne 1. aprilli sellel aastal oli meil keskmine vanaduspension pisut üle 2300 krooni, siis järgmise aasta 1. aprillist kasvab keskmine pension 3008 kroonini. Seega on aasta jooksul pension kasvamas üle 700 krooni ehk ligi 30%. See on saavutus, kui võrrelda seda kasvu aastatega, mil pension kasvas vaid mõne krooni võrra.
Kuid need on vaid esimesed sammud. Me liigume edasi euroopaliku tava suunas ja peame suuna võtma hoopis kopsakama raha poole. Et me liiguksime suurema asendusmäära suunas. Mis on asendusmäär? See on raha hulk, mida inimene hakkab saama, kui läheb palgalt üle pensionile. On tarvis, et tema elatustase ei kukuks nii teravalt, kui meil viimastel aastatel juhtus. Kui võrdleme 2004. aastaga, siis keskmine vanaduspension moodustas 29% keskmisest netopalgast, mida saab tööealine inimene.
Kuigi nüüd tõuseb pension üle 30%, on ka sellest vähe. Lähiaastail peaksime keskmise pensioniga jõudma vähemalt 40%-ni keskmisest netopalgast.
On tarvis süsteemseid muutusi. Kui viidi ellu eelmine pensionireform, kui lisaks riiklikule pensionile hakkas tulema lisasambaid, siis kõik reformi elluviijad kinnitasid, et seda ei tehta praeguste pensionisaajate arvelt, ega ka nende arvelt, kes lähiajal pensionile jäävad. Kahjuks siiski nii juhtus. Samast sotsiaalmaksust, kuhu kogunevad pensionikassa vahendid, makstakse selle 20% arvelt välja ka II kogumispensioni samba 4%, millega riik toetab inimese enda makstavat 2% suurust panust.
On hea, et riik toetab, kuid kindlasti ei tohi seda teha praeguste pensionäride arvelt. Selle olukorra muutmine seisab meil ees. Need 4% tuleb leida mujalt. On heameel, et selline lubadus on ka praeguse valitsuse koalitsioonileppes.
Esimesed sammud on juba astutud. Nii selle aasta lisaeelarvest kui järgmise aasta eelarvest täiendatakse pensionikassa vahendeid teiste tulude, mitte sotsiaalmaksu, vaid nimelt teiste tulude arvelt 600 miljoni krooni võrra. See on tõsine samm.
Peame üle vaatama pensionide indekseerimise. See indeks, mis praegu kehtib, ei luba pensionidel tõusta isegi selle võrra, mis tegelikult vahenditest sotsiaalmaksu näol sisse tuleb. Seda takistab tarbijahinna indeks. Ei ole mingit põhjust seda pensionitõusu takistada, sest sotsiaalmaks laekub hästi. Kuigi veel kevadel rääkisid opositsioonipoliitikud ja ajakirjandus, et kohe, kui pensioni tõstetakse, läheb riik pankrotti. Vale jutt, nagu näete. Kinnitan, et nii see pensionitõus kui ka järgmised on võimalik rahaliselt katta. Kõigepealt riigieelarve vahendeist ja kui vaja, siis reservidest. Me oleme loonud reservid, et toetada suuri reforme. Ja kõigis riikides on pensionireform üks suuremaid reforme. Miks siis nüüd seda raha kasutada ei või?
Küsimus on vaid selles, millised on meie eelistused ehk prioriteedid. Kõik oleneb sellest, keda riik ja ühiskond tähtsaks peavad ja kellele raha anda tahavad. Meie tahame ka vanematele anda!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)