Miks rahvas ajakirjandust enam ei usalda?

TOOMAS ALATALU,      19. september 2001



Demokraatliku normi seisukohast, et neljas võim toetab meelsasti opositsiooni, oli ka meil esimesel hetkel kõik korras. Paraku on Eesti ajakirjanduse vee peale jäänud osa olnud vaid kolmikliidu poolel, sõltumata viimase paiknemisest positsioon-opositsioon skeemil. Eriti veenvalt on seda kinnitanud 1999. aasta valimiste järgne olukord - ajakirjandus jäi puhtalt võitjate poolele. Neljas võim kadus, eelistades sulanduda ühega kolmest võimust ehk valitsusega.

Viimasel Riigikogu valimiskampaanial oli mitu erijoont. Esiteks tähistas seda enneolematu turmtuli Keskerakonna ja KMÜ vastu, mis kandus täielikult üle vaid esimesele, kui Keskerakond oli valimised kindlalt võitnud. Ei aidanud ka uus tõrva ja tule sülitamine, sest Keskerakond esines võimsalt ka oktoobris 1999. toimunud kohalikel valimistel.

Ivo tapab Gabrieli tänaseni

Ajakirjanike, õigemini nende peremeeste käitumises paistis puuduvat igasugune loogika, sest kui valija ei allunud nende tahtele esimesel katsel, miks pidi ta tegema seda teisel. Kohalike volikogude valimiskampaania kujunes eriti raevukaks, sest Ivo (ajakirjandus) ei suutnud kuidagi uskuda, et peab Gabrieli (Keskerakonna) ikka ja jälle tapma. Paraku tähendas küsimuse asetus - ühed on õiged ja teised valed parteid -- ei midagi muud kui vaenu külvamist eestlaste vahele. Milleks seda vaja oli, peaks selguma allpool.
Märtsis 1999 muutus "eestlane eestlase vastu" omamoodi ametlikuks poliitikaks, kuna kolmikliit ja Kadriorg kehtestasid lihtsa käitumismalli - ei mingit tegemist Keskerakonnaga, sest see esindab rumalaid ja kaabakaid. Kolmikliit oli ülbelt käitunud ka 1992. aastal, ent sedapuhku elati välja midagi suuremat. Nähtavasti oli loodetud, et valimised toovad kaasa olulise nihke inimeste häälestatuses ja n-ö õiged ja internatsionaalides esindatud parteid saavad ohjad riigis lõplikult enda kätte.
Kui seletada asja Riigikogus esindatuse abil, siis loodeti suuremat ülekaalu kui 53:48. Jääb vaid tänada eesti rahvast, kes säilitas taasiseseisvumisel tekkinud poliitilise tasakaalu riigis - mäletatavasti andsid 1992. aasta Riigikogu valimised tulemuseks 51:50 (kolmikliit ja mitte-kolmikliit). 1995. aastal tuli samade jõudude vahekorraks küll 44:57, ent kui maha võtta d'Hondti meetodi lisa KMÜle, siis võis tegelik vahekord olla 47:54. Pärast 1999. aasta nurjumisi võib arvata, et see vahekord püsib ka tulevikus, kusjuures venelased hoiavad end võimu suhtes alati distantsil.
1999. aasta valimiskampaanias tõrvas Keskerakonda ka venekeelne ajakirjandus. Selles oli oma loogika, sest eestlaste parteidest on vaid Keskerakonnal arvestatav toetus venelaste hulgas, oma venelastest liikmed, kandidaadid valimistel jne. Esmakordselt Eesti valimiste ajaloos toimisid teatud eesti ja vene ajakirjanikud käsikäes n-ö ühise vaenlase vastu, milleks oli Keskerakond. Tegutses isegi ametlik ühistandem - eestlane kirjutas vene ajalehte ja venelasest ajakirjanik eesti lehte.

Fondid ja sihtasutused honoreerivad ajakirjandust

Valimiskampaania ajal osalesid selles operatsioonis Eesti Päevaleht ja Estonija ning honorari jagasid Jaan Tõnissoni Instituut ja Avatud Eesti Fond. Järgmisel aastal tekkis uus partnerlus - Postimees ja Estonija ning finantseerijaks sai (osalt välismaa rahastatud) Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutus.
Nagu teada, jätkub see koostöö tänaseni ja sammas hämmastab nii JTI kui ka MEIS tehtud autorite valik.
Paratamatult torkavad ju silma nimed, kes on seotud ajalehe numbrist numbrisse ilmuvate mürgiste lugudega Keskerakonna kohta, mis tegelikult on ka integratsiooni - Eesti Vabariigi ametliku rahvuspoliitika probleem. Nagu teada, on Keskerakond ainus erakond Eestis, kes on saavutanud edu kahe keelerühma poliitilises integreerimises. 1999. aasta valimiskampaanias üritati aga just seda lõhkuda mis hirmus. Kolmikliidu erakondade eestvedamisel. Eesti lugejatel tasub teada, et eestikeelsetes ajalehtedes Keskerakonna, tema liikmete ja valijate kohta öeldu oli köömes võrreldes selle saunaga, mida said venekeelsetes ajalehtedes venelastest keskerakondlased ja nende toetajad.
Teisiti kui katseks taastada kahe-kogukonna-poliitika Eestis on tehtut raske nimetada. Seda kinnitas ka Vene Balti partei loomine, milles juures olid agaralt mängus eeskätt Reformierakond ja Mõõdukad. VBPsse võeti eranditult kõiki, kes koondusid venelaste rahvusliku konsolideerumise idee ümber. Kohale ilmusid isegi Jevgeni Kogan ja Co, mida hämmastaval kombel aktsepteerisid kolmikliidu erakonnad. Samas vastas toimuv täpselt Lääne teatud ringkondade ja Venemaa (1998/99 võeti selge kurss kaasmaalaskonna poliitikale) soovile tekitada Eestis tugev vene kogukond - kõik, kes kord olid siia sattunud, pidid ka siia jääma (k.a need, kes võtsid vastu 25 000 dollarit välisriikide maksumaksjate raha, et asuda ümber Venemaale).

Erapooletu ajakirjandus maalis uue Kogani

Eestlaste omavaheline tülitsemine takistas nii rahvusliku kapitali liitumist kui ka poliitilise integratsiooni süvenemist. Küll aga andis kolmikliit Eestimaa varade erastamiseks võimalused just Ida-Lääne transiidiga seotud ja tekkivale seltskonnale, mis teatavasti esindab kõikjal suurriikide poliitilisi huve.
Eesti ajakirjanduse rolliks jäi katte tegemine kohapeal tegelikult toimuvale (globaalpoliitika seisukohalt väikestele asjadele) ja nii hakkaski 1999. aasta kohalike valimiste eel toimima korralik tsensuur - eestlastest valijad ei tohtinud teada saada, kes on kolmikliitlaste uued liitlased.
Kui Keskerakond suutis maksulise reklaami abil vahetult enne valimisi avalikustada Kogani kandideerimise Isamaaliidu liitlasena, oli JTI poolt toona makstav Hannes Rumm see mees, kes tegi lugejaile selgeks, et Koganil pole mingeid shansse.
Veelgi kentsakam olukord tekkis pärast Kogani valimisvõitu, kui mõõdukad ja oravad üksteise võidu kinnitasid, et tegemist olla täiesti uue Koganiga (ju siis oldi pikalt ninapidi koos, et niisugust asja väita - aeg on kinnitanud, et Kogan tõmbas oma uusi partnereid lihtsalt alt).

Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)