Mart Laari identiteedikriis

KOIT REBANE,      30. oktoober 2002


Nüüd pärast ekspeaministri lahkumist erakonna juhi kohalt on kohane meenutada 12. septembri SL Õhtulehest Mart Laari kirjutist "Edgari identiteedikriis". Väiklane lahmimine on Margaret Thatcheri soosiku tase. Laari laused - "Sest kui suurelt valetada, siis leidub ikka uskujaid, et midagi nende valede taga siiski on. Ja vahendeid ei valita." - osutuvad tema enda kirjutise motoks!

Just Laar soovib eesti rahvast mankurdina (mäluta olend) näha, kuivõrd ta loobib Savisaart igat sorti klatshiga, mainimata kordagi, et meie riigi taasiseseisvumises oli Rahvarindel ja Savisaarel keskne roll! Samasuguse mankurdina esines ka 3. septembri Õhtulehes Aivar Pohlak!
Esitatud tsitaat E. Savisaare raamatust "Võitlus noorsoo pärast" tõestabki vaid seda, et taasiseseisvumine sai teoks ennekõike seetõttu, et seda protsessi asusid juhtima kompartei silmis respektaablid inimesed. Muidugi osalesid taasiseseisvumisliikumises ka ERSP, dissidendid, Muinsuskaitse selts, ent piirdunuks see võitlus vaid viimastega, olnuks tulemus traagiline. See oli hoopiski hea, et komparteis oli isamaalisi inimesi - nende tollased avaldused, millisele Laar vihjab, olid KP-sse pääsemise eelduseks, kohustuslik suitsukate!
Ka Piiblis hindab Kristus patust pööranut peaaegu et kõrgemaltki kui kogu elu sirget teed käinut.
Aga millist "kohustuslikku suitsukatet" tegi Mart Laar, kes surus Savisaarel sõrmed sahtli vahele, kui ta oma ajalooõpikus pisendas Rahvarinde rolli? Kas just nii ei püüta kujundada mankurde?
Teise maailmasõja kummagi vaenupoole sõdurisinelites eesti mehed ei saanud tuua meie maale täielikku vabadust. Nõukogude tegelikkust kogesime, ent ka sakslastel oli plaan küüditada eesti rahvas Uuralite taha. Saksa okupatsiooni ajal oli osa Tartu Ülikoolist saksa komandantuuri käes. Sakslased käisid sisse peauksest, professorid ja tudengid tagauksest. Ülikooli tualetid olid sakste päralt, tudengid ja professorid käisid õues välikemmergus.
Vabaduse saime seekord kätte ilma sõdurisineliteta, ent juriidilise pärandusena nendelt, kes kandsid Vabadussõjas Eesti Armee mundrit!
Pronkssõdur - see ei ole mälestusmärk väepealikule ega isegi mitte agressiivsele ja "uljale" sõdurile, kes, rind kummis ja silmad leegitsemas, sihiks püssiga või oleks paraadilt võetud. Seal, sildi all "Teises maailmasõjas hukkunutele" seisab eesti skulptori poolt eesti modelli järgi modelleeritud longus ja paljastatud peaga nukker sõdur, kes leinab julmalt tapetud sama noori sõjakaaslasi, hukkunud emasid, lapsi, naisi. Ta leinab oma kaotatud vabadust, kus ühest suurriikide mängurite määratud päevast polnud tal kriminaalkaristuse ähvardusel õigust enam ise oma elu üle otsustada, temast sai ettur-ori sõjardite meelevallas. See on Leinava Sõduri, Leinaja kuju.
Sõdur on vene mundris, sest eesti sõdurite epopöa vene vormis oli traagilisem ja pikemaajalisem kui saksa mundris. Ja, paraku, nendele rahvastele, kes esmalt vallutati sakslaste ja vabastati omakorda Punaarmee poolt, tuleks meil sõduri tähendust, kui ta oleks saksa mundris, väsimuseni seletada - ja kui nad ei tahaks, ei saaks nad sellest kunagi aru - nii nagu Laar ja Pohlak ei soovi mäletada, et iseloomustada Edgar Savisaart sõnadega "Anna mulle oma naine, võtmed, raha ja tervis" on tänamatu ja rumal!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)