Miks on hea meie hariduspoliitika?

LAURI LEESI,      14. september 2005


Keskerakonna hariduspoliitika on juba seetõttu hea, et selles valdkonnas ei vastanda me end ühelegi arvestatavale Eesti erakonnale. Te ütlete: Aga Res Publica? Aga ma ju ütlesin arvestatavale erakonnale! Ja milline erakond end praegu Res Publicale siis ei vastandaks?
Eriti palju ühist on Keskerakonna juhtivatel pedagoogidel Isamaaga. Tõnis Lukas on ju oma süvapedagoogilistes arusaamades lausa kloonitud mina ja mina jällegi kordan tihti Tõnise mõtteid. Ühine on seegi, et Eestimaal peab iga inimene eesti keeles rääkima, sest kus siis veel, kui mitte siin? Ainus vahe – Isamaa tahaks, et see sünniks võimalikult kiiremini, meie – et see sünniks võimalikult valutumalt.
Kindlasti kohe on meil identne hariduspoliitika sotsiaaldemokraatide ja Reiljani parteiga.
Need on humaansed taotlused, mis toetuvad elutervele filosoofiale.
Enamik õpetajatest ihkab rahu ja stabiilsust. Seda meile Mailis Reps uue õppeaasta alguses ka lubas, ja kui talle antakse võimalus oma tööd rahus edasi teha, siis nii see saabki olema. Rahu ongi suurim kingitus, mida meie erakond praegu õpetajaile anda suudab. Mõiste „21. sajandi kool" kummitab meid veel tükk aega, kuid mõnes mõttes oli Res Publica poiste tembutamine ka hea, sest nüüd on kõigile selge, mida hariduses teha ei tohi. Pole ju võimalik, et selline arulage õpetajate kollitamine kunagi veel korduda saaks! Või on siis mõeldav, et asja eest, teist takka kanditakse päise päeva ajal 600 miljonit lastele mõeldud raha teatud aktsiaseltsile!?
See, et 1.–9. klasside lapsed 1. jaanuarist tasuta sooja toitu saama hakkavad, on muidugi suur asi. Siin võib ju mõni rikkur ironiseerida, kuid kooli veidigi seestpoolt tundvad inimesed on veendunud, et üle aja on hariduses juhtunud midagi markantset. Aastate eest saime päris väikesed sööma, nüüd lisanduvad neile ka teismelised. Veel kord kiitus neile Keskerakonna juhtivpoliitikutele, kes koalitsiooninõupidamistel, rind ees ja rusikas laual, asja paika panid. Kuid tänu tuleb avaldada ka koalitsioonikaaslastele, kes meie inimesi mõistsid ja asjaga nõusse jäid. Nii et pole me, eestlased, nii jäärapäised midagi.
Mis siis veel teha tuleks? Õpetajate palk peab uuest aastast kindlasti tõusma, sest muidu jääme häbisse. Kindlasti ei tohi see tõus olla alla 10–12%. Aga tõusma peab palk, ühegi hinna eest ei tohi siin mingi palgafondi tõusuga vett sogaseks ajada. Ka õpetaja on lihast ja luust inimene, kes peab toituma ja külmal ajal soojalt riides käima.
Üks asi veel – õppekavad. Kui läheb nii, nagu minister lubas, et uued õppekavad hakkavad kehtima 1. jaanuarist 2007. aastast, siis ongi maksimumplaan täidetud.
Üks salasoov tuksub mu rinnus veel ega anna rahu tööl ja puhkehetkel. Eespool kõnelesin „teatud aktsiaseltsist", kellele kanditi 600 miljonit laste raha. Räägitakse, et sellel seltsil olevad sellest summast 400 miljonit veel alles. Kuidas selle raha tagasi saaks? Meie koolil puudub võimla ja seda veel täiesti reaalselt eksisteeriva 21. sajandi hariduse raames. Vaja läheks üksnes 18 miljonit või üks-kaks miljonit rohkem. Mon Dieu! Mis see siis 600 miljoni kõrval ära pole! Meie poisid-tüdrukud Riigikogust, pange pea tööle, tehke asi ära!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)