Ajalugu ei andesta võltsimist

REIN RUUTSOO,      14. jaanuar 2004


Käesolev kirjatöö ilmub veidi redigeeritud kujul pärast asjatuid katseid seda avaldada muus ajakirjanduses, seahulgas ka erialases perioodikas. Eesti ajaloo võltsimisele on antud roheline tuli.

Ajalugu ei saa nähtavasti kunagi eksaktseks (täppis)teaduseks. Kuid seda saab lahus hoida nn ajaloolisest ideoloogiast. Viimase ohtlikkus on selles, et see vaid väliselt meenutab ajalugu - nagu teatud-tuntud nõukogulik "parasiit-teadus". Valitud laused ja sündmused haagitakse mingi poliitilise nägemuse külge ja tulemuseks on uurimusena näiv ajalooks maskeeritud võltsing.
Kuid ajaloolastel on üsna selged kutsetöö professionaalsuse mõõdupuud, mille eiramine läheneb ajaloo võltsimisele. Et pärast Rein Veidemanni sõnavõttu Eesti Ekspressis (…) sellelaadne mõttevahetus vaibus ajakirjanduses täiesti, on kahetsusväärne. (Ajakiri Vikerkaar on küll teinud tänuväärset tööd nn ajalookirjutamise kultuuri üle arutamisel.) Nii tulebki mul õppejõuna lugeda esseesid "KGB loodud Rahvarindest, mis võitles iseseisvuse vastu".
Kuidas nii? Ega muud, kui et ajaloolase aususe eeldusest lähtuv õpilane kirjutab lihtsalt kedagi ümber. Mul pole talle midagi ette heita. Allikaks on Eesti ajaloo "suurteos", Laari -Oti-Endre "Teine Eesti".
Kuidas Nõukogude ajal ajalugu võltsiti, seda analüüsis üsna ammendavalt juba 1990. a Andrus Park (artikkel ilmus ka tippajakirjas History and Theory). Kasutatakse hästi teada võtted - tuntud allikate mahavaikimine, viitega kinnitamata kellegi suhu pandud väidetega vehkimine, tekstiga manipuleerimine, mõtte teadlik moonutamine jne. Neid täiendab omakorda "konspiratsiooniteooria", s.o "karvase käe" juurdemõtlemine. Mõnedes riikides nähakse kõiges süüdlasi juutides, teistes jälle KGB käsilastes.
Kuid kehva ajaloo kirjutamine muutub ajalooliseks ideoloogiaks siis, kui valitud võttestik teenib teadusväliseid huve, kui asutakse mustama oma poliitilisi vastaseid.
Ajaloo võltsimine tabab reeglina kõige tundlikumaid piirkondi, pöördelisi aegu, millel on tähendus. Seega võetakse rahvalt võimalus mõista omaenda ajaloo väga olulisi sündmusi. Ajaloo osalistelt võetakse nende väärikus. Eesti ajaloo mastaapne väänamine ei näi vaibuvat. Ajakirjandus näeb selles kahjuks mingi tsunfti probleemi. 2002. aastal ka vene keeles ilmunud "Teine Eesti" on siiani mahukaim meie lähiajalugu käsitlev teos (ilmunud juba kahes trükis). Selle peaautor on ajaloomagister Mart Laar. Raamatu eesmärgiks on esitada Eesti lähiajalugu võitlusena kahe liikumise - rahvusliku Eesti Komitee ja kommunismi-meelse ning iseseisvuse vastase Rahvarinde vahel. Poliitmaastikul taastoodetakse lõhestamist omadeks ja võõrasteks, tõelisteks isamaalasteks ja rahvareeturiteks.
See, millega Laar omal ajal peaministriks tõusis, läheb nüüd käiku ajaloo kirjutamisel. Eesti vabanemine sai teoks "tänu" sellele, et Laari ümber koondunud vabadusvõitlejad "paljastasid" Rahvarinde reetlikkuse. Väidete "tõendamiseks" kasutatud võttestik sobiks Pargi uurimusse, kui Eesti ajaloo kommunistlike võltsijate näited asendada Laari teostest võetutega.

Kas KGB lõi Rahvarinde?

Raamatu "Teine Eesti" koostajate vähemalt ühe kinnisidee lükkavad kõik intervjueeritavad (Kallas, Veidemann jt) paraku tagasi ja Laar jääb tühjade kätega. Seepeale tuli koostajatel asuda võltsima intervjuud Indrek Toomega. "Versiooni, nagu oleks Rahvarinne loodud ülalt- või väljastpoolt, seostab Indrek Toome Moskva juuraprofessori Boris Kurashvili poolt loodud rahvademokraatia mudeliga, mille algatajaks olevat olnud NLKP ja selle nõuandja KGB." (lk 293)
Ei seosta! See, millest Toome räägib, on Moskva rahvarinded. Ta lisab kogu aeg "Moskva inimesed on rääkinud" ja lõpetab lausega: "Mul ei ole ühtegi tõendit, mis näitaks, et see niimoodi oli."
Ometi kirjeldab Toome detailselt (Laari moonutustega samade kaante vahel), kuidas "Rahvarinde sünd NLKP juhtimisel" välja nägi. Pärast Rahvarinde idee väljakuulutamist "kutsusid Marju Lauristin ja Edgar Savisaar [...] mind raadiosse loominguliste liitude tundi - vajasid enda legaliseerimiseks aksepti. Neil oli ka ehk hirm, sest sündis midagi niisugust, mida ei olnud kooskõlastatud. Ja ma ütlesin seal omal riisikol, et see on minu meelest huvitav idee, mida tuleb toetada. Pärast Karl Vaino noomis mind, kuidas ma võisin sellise asja heakskiitmise enda peale võtta, ilma et büroo oleks seda arutanud".
Huvitav, miks pidid KGB käsilased olema "hirmunud", miks pidi Vaino partei "tööriistade" peale vihane olema, mis aktsepti Savisaar ja Lauristin veel vajasid? Toome jätkab: "Kui tal /Rahvarindel - RR/ ka olid kellegi teise ideed taga - kui Kurashvili Moskvas selle välja käis -, siis meie vabariigis sai ta tõeliseks Rahvaliikumiseks." /…/ "Ma olen veendunud, et vähemalt meie vabariigis selle taga ei olnud EKP Keskkomiteed ega KGB-d!" ("Teine Eesti", lk 535)
Mul ei ole sõnu. Toomele ei saaks ajaloolane omistada seda, mida ta otsesõnu eitab. Laar ajab aga muidugi oma asja.
Muuseas, eelmisel kevadel, kui Rahvarinde loomisest sai 15 aastat, arendas Toomas Kümmel Päevalehes taas Laari kinnisideid. Ajaloolasena lisaksin, et ajaloolane ei spekuleeri, vaid loeb uurimusi.
1990. aastail kirjutasid vene ja USA uurijad rahvaliikumiste sünnist Venemaal põhjalikult. Pole kahtlust, et KGB lõi Rahvarinde põhivastase - Kogani Interrinde. Laargi nõustub, et Interrinne "loodi vastukaaluks Rahvarindele". (Järelsõna Mait Rauna raamatule "Wake up", lk 405) Ajaloolane peaks küsima, miks siis KGB pidi ise endaga võitlema? Laar muidugi ei küsi, sest see purustaks ta idee fix'i.

Kas Rahvarinne oli EKP tööriist?

EKP ja Rahvarinde vahekord arenes võitluslikult ja keeruliselt. Laari teine kinnisidee on NLKP ja Rahvarinde samastamine. NLKP on muidugi kurjuse kehastus. Laar ei analüüsi Rahvarinde poliitikat, ta zhongleerib lausejuppidega. Sobivaid leiab ta küll vaid üheainsa (!!!) lause: 14. aprilli 1988. a üleskutses Rahvarinde loomiseks perestroika toetuseks!
Selles "kinnitatakse, et Rahvarinne juhindub kõiges NLKP strateegilisest põhiliinist". ("Teine Eesti", lk 293) Nii seal seisab. Kuid tuleb ütelda, mis see tähendab. NLKP "strateegiline põhiliin" Moskvas 1988. aastal tähendas perestroikat, algatust, mis tegi võimalikuks Eesti iseseisvumise. Selle toetamine oli ainus realistlik tee, mida toetas lausa gorbamaanlikult ka Lääs. Sellele dokumendile viitab Laar muudes kirjutistes ikka ja jälle!
Kui Rahvarinne hakanuks NLKP ustavaks käsilaseks, pidanuks eesti rahvas Savisaare üleskutset kuuldes vanduma ja tema poliitiline karjäär sinnapaika lõppema. Aga ei! Just sealt kõik algas, eestlased hakkasid massiliselt sellesse "NLKP põhiliini toetavasse" organisatsiooni astuma.
Miks, kas taheti nii hirmsasti Eesti vabadust müüa? Kas rahvas oli loll? Ei, inimesed lihtsalt teadsid seda, mida tunnistasid muuseas veel 1989. aastal ka Laar, Vahtre ja Valk koos avaldatud vihikus "Kodulugu II". Rahvarinne oli julgete inimeste väljamurre TV-sse ja üleskutset oskasid "lugeda" kõik ENSV televaatajad (nii vastased kui pooldajad). NLKP-le mängimine olukorras, kus Vaino saboteeris perestroikat, oli ju üleskutse vastuhakule!
Ja laulev revolutsioon tuli, sajad tuhanded inimesed sattusid lauluväljaku üritustest vaimustusse, Moskva pidi Vaino välja vahetama.
Edasi väidab Laar, et "koostööst NLKP-ga enam niipalju juttu polnud". Oli küll, kuid Laaril pole sealt midagi võtta! Seepärast ta ka ei tsiteeri. Näiteks kolm kuud hiljem, kui Rahvarinde "jalg oli maas" (50 000 NLKP poliitika toetajat!), annab RR Algatuskeskus teada: "Kuna Rahvarinne on loodud rahva enda poolt, siis sel lihtsal põhjusel ei allu ta kellelegi." (Läkitus ENSV kodanikele, 3. juuli 1988. a) See rahvavõimu deklareeriv lause tühistas kogu Nõukogude süsteemi aluse, kohustuse alluda NLKP-le. Rahvas
läks kaasa mänguga lüüa EKP-d NLKP kätega ja andes perestroikale oma sisu. Laar teab hästi, mida tänane lugeja alati ei tea: mitte kõike ei saanud siis veel trükkida. Nüüd teeb Laar näo, et tegemist oli vaba mõttevahetusega Eesti tuleviku üle. Vahtrelt ja Piirimäelt allikaõpetust saanud Laar peaks teadma, et TV-s tehtud üleskutse pole veel Rahvarinde dokument. Selle koostas Savisaar koos paari sõbraga, mille mõttest sai rahvas suurepäraselt aru. Nii õnnestus luua organisatsioon, mis lõpuks lasi EKP verest tühjaks. Kuid pannes KGB ja NLKP Rahvarindega ühte ritta ja luues mulje, et Moskva suunas väidetu käib ka Eesti kohta, manipuleerib Laar eelkõige tänase noore lugejaga. Peretoika toetuseks loodi muuseas ka Isamaa eelkäijaks olnud kristlik partei! Ma ei arva, et nad tahtsid nõukogude võimu kindlustada.

Noortefoorum ja Rahvarinne

"Vaenlase" konstrueerimise kohta võib näiteid tuua lehekülgede kaupa. Kuid tehkem seda ammendavalt mujal. Kuid osa väiteid, kus kedagi otsesõnu Eesti vabadusidee reetmises süüdistatakse, vajavad õiendamist.
Noortefoorum oli radikaliseeruva noorsoo omalooming. Sellestki püüab Laar oma skeemi järgides rahvuslaste ja rahvareeturite vastasseisu välja imeda. Nii väidab ta: "Suurimaks erinevuseks Rahvarinde ja Noortefoorumi vahel pidas Lauristin noorte eitavat suhtumist sotsialismisse ja nende nõuet täieliku iseseisvuse järele, mida Rahvarinne Lauristini sõnul ei toetavat." (Mait Rauna "Wake up", järelsõna, lk 403)
Kuid Lauristin ei väida ju viidatud tekstis (Noorte Hääl, 7. august 1988. a) midagi taolist, et RR ei tahagi iseseisvust! Oma valitsuse sotsiaalministri ja pikaaegse koalitsioonikaaslase suhu sedalaadi väidet panna on Laarist alatu. Seda enam, et tegemist polnud ju Rahvarinde seisukohaga. Ajaloolasena eeldan, et uurija küsiks oma endiselt ministrilt "millegi mõtet". Nii saaks professionaalselt kirjutada ausat ajalugu. Küsimus polnud ju "toetuses"! Vabadus oli endastmõistetav igale eestlasele. Kes tahaks olla ori? Kuid enne tuli Nõukogude Liit lagundada. Enda sellest "väljadeklareerimise" katse tegi Leedu läbi ja sattus veel 1990. aasta kevadel blokaadi ja andis alla!
Lauristin oli Rahvarinde dokumendi loomise juures, milles väidetakse: "Tuleb luua mehhanism, mis tagaks rahvusliku enesemääramise kuni liidust välja astumiseni." (Rahvarinne enesemääramise kohta, 23. juuli 1988. a) Selle dokumendi kohta väidab aga Laar, et "Rahvarinne [...] ei näe Eestil tulevikku väljaspool NSV Liitu". ("Wake up", lk 405)
Sapienti sat (targale piisab - ld k). Laar loeb allikaid nagu kurat piiblit. Muuseas, ka Rahvusliku Sõltumatuse Partei, keda Laar esitab ainsa iseseisvuse eest seisjana, pooldas oma alusdokumendis ENSV kodakondsuse sisseseadmist ja andis oma toetuse IME programmile. Mõlemaid käsitleb Laar kui rahvusliku reetmise keskseid ideid, mis olid vaid kurikavalad alternatiivid tõelise iseseisvuse taotlemisele. Arvan, et isegi ERSP kaalus vahel tollaseid võimalusi üsna realistlikult.
Kuid vaadakem, mida nõudis Noortefoorum. Selle töö kokkuvõttes "Eesti Esimese Noortefoorumi Ettepanekud" (avaldati hiljem täielikult Vikerkaares) väidetakse hoopis: "Tahame Nõukogude Liitu näha suveräänsete vabariikide liiduna" ja "kaotada anonüümne "üldrahvalik" omandivorm."
Kas tõesti foorum, mida juhtisid Jüri Luik, H. H. Luik, Eerik-Niiles Kross jt, oli kellegi teenistuses ega tahtnudki Eesti iseseisvust, nõudes vaid riigisotsialismi? Laari "meetodit" kasutades võiks väita: noored tahtsid luua "uuendatud" Nõukogude Liidu, sõlmida selleks liidulepingu, oma tuleviku maha kustutada ja teha näiteks sovhoosidest kolhoosid.
Kuid me ei zhongleeri fraasidega. Arvan, et noored deklaratsioonide kirjutajad (juhuslikult olin sellegi paberi tegemisega otsapidi seotud), tegutsesid ja arutasid realistlikult ja ausameelselt, nagu olud lubasid. Eesmärgiga, et Eesti saaks vabaks liigsete ohvriteta. Nendegi tekste tsenseeriti. Mitte kõike, mida nad mõtlesid, ei saanud ära trükkida.

Ajalugu pole arvete õiendamise koht

Raske on tõestada, et keegi pole kaamel. Kuid Mart Laar võiks uurida, kui ta ka kord ajaloolaseks saab, miks endised moskvalastest KGB tippohvitserid on Baltimaadest kirjutades täis tõelist viha Savisaare, Lauristini, Landsbergise jt Balti rahvarinnete liidrite vastu. Nemad, kes olevat Laari järgi Rahvarinde loojad, teevad Balti rahvarindeist NSV Liidu lagunemise ühe peasüüdlase.
Sama meelt on enamus Lääne ajaloolasi. Nad on uurijad-professionaalid. Laari meetod ei jäta teist võimalust, kui et tegemist on ettekavatsetud ja süstemaatilise ajaloo võltsimisega, millega Laar andis hinnangu kogu põlvkonna, paljude nüüd juba ajaloo suurosaliste nagu Heinz Valk, Rein Veidemann, Ülo Kaevats, Mati Hint, Priit Põldroos jt ülevaimatele tunnetele, uhkemaile aastaile nende elus. Mille nimel Laar seda tegi? Et Isamaa võidaks valimistel, et saada peaministriks? Kas selle nimel maksab alandada KGB tööriistaks ja NLKP käsilasteks tuhandeid väärikaid kodanikke, kes riskisid paljuga. Kõik iseseisvuse eest voidelnud väärivad tunnustust nagu ajalugu ausat uurimist. Rahvarindel pole midagi häbeneda, Laar aga ebaausa ajaloolase mainest enam lahti ei saa.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (18)