|
Näitleja Guido Kangur meenutab oma õpetajat: "Kui ma lasen ta praegu silme ette, siis tekib pilt sellisest helgest ja päikeselisest vanahärrast. Tema oligi onu Tik-Tak. See tegelaskuju oli minu arvates nii temalik – need lokid lehvimas päikesesäras."
Karl Ader sündis 20. märtsil 1903 Ida-Eestis Koosa külas. 1983. aastal antud intervjuus meenutas ta oma lapsepõlve: "Ma olen maapoiss. Viis last oli meil. Elasime Peipsist kuus kilomeetrit eemal. Minu isa oli loodusearmastaja inimene. Ümber meie väikese talu olid tema istutatud pärnad. Oma loodusearmastuse pärisin ma temalt.
Minu emal oli kombeks kõva häälega raamatut lugeda. Nõnda, et kui ema Juhan Liivi "Varju" meile, lastele, ette luges, nutsime haledate kohtade peal. Kui ema külapoes käis, siis matkis ta kodus, mis kaupmees ütles ja mis ostja ütles ja mis siis tema ütles, ning meie naersime, sest tundsime ema kõnerütmi järgi ära, kes see võis olla – kas Liiva Ann või Kureniidu Miili."
Karl Aderile avaldas kogu eluks sügavat muljet luuletaja Juhan Liivi isik ja looming. "Juhan Liiv elas aastaid Koosa külas oma sugulaste pool Plakso talus, mis oli meie naabertalu. Luuletaja sai minu isaga hästi läbi ning käis ikka juttu ajamas. Liiviga olen ma koos põllutööd teinud, sest põllud olid kõrvuti, põllupeenar vahet. Juba kaheksa-aastase poisina ma trullisin või äestasin," tuletas Ader meelde.
Teatrimees Voldemar Panso õhkab oma meenutusteraamatus: "Kuis saaks unustada seda sumevaikset suveõhtut Alatskivi surnuaial, kui Karl Ader luges Juhan Liivile Juhan Liivi!"
1922. aastal sai läbi Tartu Reaalgümnaasium ja 1925. aastal Tartu Õpetajate Seminar. "Oli vaja elukutset õppima hakata. Isa nõuandel ning tahtmisel tegin ma eksamid ära Tartu Õpetajate Seminari, kui olin Tartu Reaalkoolis kuus klassi lõpetanud. Nii sai minust seminarist. Seal pidin juba õppima natuke klaverimängu. Seminaris oli toredaid poisse: Eduard Tubin, Edurd Oja, kes musitseerisid. Ise laulsin seal kooris kõvasti kaasa," meenutas Ader.
Esmakordselt juhatas teda teatriilma Tartu Käsitööliste Abiandmise Seltsi näitejuht Valter Rätsep. "Koolipõlves elasin ma Kivi tänavas Valter Rätsepa juures. Ta viis mind Tartu Vanemuisesse „Kauka jumalat“ vaatama. See võis vahest 1917. aastal olla. Minu meelest oli see vapustav. Ma olin ülal rõdul, viimases reas. Aga sealt sain ma väga suure elamuse, nii et olin selle mõju all mitu nädalat."
Karl Ader õppis aastail 1923–1925 Lulu Kitzberg-Pappeli (1887–1943) teatrikoolis ja töötas aastail 1925–1940 Tartus algkooli- ja hääleseadeõpetajana.
1926. aastal proovis ta Tartu Ülikoolis usuteadust õppida. "Jõudsin teise kursuseni, aga siis oma töörohkuse tõttu, ja võib-olla ka sellepärast, et asi ise mind ei huvitanud sel määral, nagu ma algul noore mehena mõtlesin, jätsin ma seal õppimise katki," põhjendas ta.
1938–1940 oli Karl Ader „Lastelehe“ toimetaja. 1942–1944 teenis ta leiba Tartu „Vanemuises“ ja 1944–1963 Viljandi „Ugalas“ lavastajana.
"1963. aastal sain 60 aastat vanaks ja läksin pensionile. 1969. aastal kutsus Voldemar Panso mind oma teatrikooli. Ma vastasin talle algul eitavalt, kuid Panso saatis mulle seejärel kolm vastavasisulist kirja. Olin harjunud Viljandi imeilusa loodusega ega tahtnud sellesse halvaõhulisse Tallinnasse tulla. Ja teiselt poolt ma pisut kartsin. Ma ei teadnud ju täpselt, mis selles Panso koolis vaja oli," kirjeldas Ader oma kõhklusi.
Samas sidus neid kaht meest pikaaegne sõprus ja ühine armastus matkamise vastu. Koos kultuuriloolase Jaan Eilarti ja luuletaja August Sangaga rändasid nad aastate jooksul Eesti looduse risti-põiki läbi.
"Aderi õige nimi sõprade jaoks oli Kaarup. Ta võis kõige tõsisemal hetkel juhtida tähelepanu mitte sündmusele, vaid sellele, kuis ennast unustades sündmust jälgitakse. Kogu seltskond pahvatas naerma. Ja siis naerdi seda, kuidas Ader naeris," on meenutanud Panso. "Karl Ader polnud kunagi irooniline ega satiiriline, ta oli humooriline. Aderil oli imeline silm näha inimesi lõbusas sharzhis. Ja oma parimail hetkil mõjus ta ise lõbusa sharzhina.“
Ader võttis Panso pakkumise viimaks vastu ja töötaski aastail 1969–1986 Tallinna Konservatooriumi lavakunstikateedris lavakõneõppejõuna.
Praegu Tallinna Ülikoolis hääle- ja kõnekoolitust andev Toomas Lõhmuste iseloomustab Karl Aderit kui pedagoogi nii: "Kindlasti ei olnud tema metoodika see, et kui õpilane pikali lüüa, siis ehk tõuseb jalule. Mõnel hetkel võib see küll madalseisust üle aidata, kui sa lihtsalt ei jäta õpilast rahule, aga metoodiliselt on välistatud käituda noore inimesega nagu savikamakaga, kellest midagi välja pressitakse. Kaarupi puhul oli see ikka mingi osundamine, et kui sul helin rinna sees heliseb, siis saab seda võimendada."
Karl Ader lahkus siitilmast 18. juunil 1993. Tema suurepäraseid pedagoogivõimeid hindab terve plejaad näitlejaid ja lavastajaid.
Tallinna Linnateatri peanäitejuht Elmo Nüganen on kirjeldanud Karl Aderi üht viimaseks jäänud esinemist: "13. lennul on üks mälestus. Oli luulekava, kus esines terve kursus ja kus Ader oli keskseks figuuriks. Kalju Orro oli selle niimoodi kokku seadnud, et igaüks luges ühe luuletuse ja Karl Ader esines kõige lõpus. Niiöelda – kõike kokkuvõttev finaal, põlvkondade side. Me esinesime selle kavaga Kirjanike Maja musta laega saalis ja paar korda ka Tartus ja Viljandis. Selles kavas oli Kaarupil lugeda ilus sümboolne luuletus "Maa tuleb täita lastega". Kaval endal oli veel sümboolsem pealkiri – "Pärandus". Kommentaarid on liigsed." |
