E-valimiste turvalisuses ei lubata kaheldagi

Jah, seda ma nüüd teengi, aga heas mõttes, usus ja lootuses, et Eesti demokraatiale ei hakataks kunagi jutumärke külge pookima. Oluline on täna profülaktilises mõttes tasalülitada Eesti demokraatiat õõnestavad jõud, mis kerkivad esile just e-valimiste turvalisuse nõrkades kohtades. Pime e-usk e-Eestisse viib Eesti demokraatia varsti kindlasse e-põrgusse.

E-valimised ei täitnud neile pandud ootusi

Meie e-valimiste ajalugu läheb tagasi aastasse 2001, kui hakati otsima nn Eesti Nokiat. Tollal oli Eesti veel vapper e-tiiger, mitte magav kõuts nagu praegu. 10 aastat tagasi nähti edukates e-valimistes üht Eesti kui e-riigi positiivset mainekujunduselementi.

Elektroonilistele valimistele seati erinevaid ambitsioonikaid eesmärke, mille poole püüelda. Oodati valimisaktiivsuse kasvu, sest lisaks alati valimisvalmis pensionäridele loodeti demokraatiaprotsessi kaasata ka üldjuhul valimispassiivseid noori, kes põhiliselt just internetiavarustes seiklevad ning kelle jaoks valimisjaoskonda minek tundub kuidagi mõistetamatu.

Lisaks loodeti, et tänu e-valimistele suureneb riigis osalusdemokraatia. Kui tekib mõni tähtsam küsimus, mille üle oleks valitsusel tarvis rahvaga nõu pidada, siis esitatakse see küsimus internetikeskkonnas ning igaüks saab eitavalt või jaatavalt vastata, tehes seda ID-kaardi abil.

Valimisaktiivsust  e-valimised ei tõstnud

Teatavasti oli valimisaktiivsus 2003. aasta Riigikogu valimistel ligi 60% ja elektrooniliste valimiste võimalusega 2007. aastal 61%, viimastel valimistel 63%. Niisiis, valimisaktiivsuse  suurt kasvu ei ole saabunud. Osa kindlaid valijaid on lihtsalt hääletusviisi vahetanud, ja kõik.

Viimati andsid oma e-hääle 15% ehk 140 846 inimest, aga koguni 37% (398 637 hääleõiguslikku) jätsid üldse valimata.

Seega, probleem on pigem selles, miks nii suur hulk inimesi valimas ei käi? Seesama mure on kogu aeg püsinud, olenemata e-valimistest. E-valimistest oodati lahendust eelkõige vähese valimisaktiivsuse probleemile, kuid nood on valmistanud ses suhtes pettumuse.

E-valimised pidid tooma tõusu osalusdemokraatiasse

Me ei saa rääkida ka lubatud ja oodatud osalusdemokraatia kasvust, sest viimane referendum viidi läbi 2003. aasta septembris. Põhjusi rahvalt küsida, kasutades e-valimisi, on ju korduvalt olnud. Viimane oleks võinud näiteks olla Eesti üleminek eurole, või siis need koletud ja õigustamatud eelarvekärped, millega ainuüksi Tallinn kaotas oma eelarvest sadu miljoneid kroone (rääkimata teistest valdadest ja linnadest), mistõttu on Eestimaal kokkuvarisemise äärele viidud nii mõnigi valdkond. Näiteks sotsiaalsüsteemis  saame tagajärgi ühtelugu rängalt kogeda (Haapsalu tuletragöödia, koerakutsikatena peetud neli väikelast, hooldushaiglad jmt).

Miks valitsus ei julge osalusdemokraatia korras rahva käest arvamust küsida?

Valimisjaoskonnas ja internetis antud hääled ei ole võrdsed

Kui kodanik läheb valimispäeval valimisjaoskonda, võime olla kindlad, et see on tema, kuna jaoskonnakomisjon tuvastab, et tegemist on just selle inimesega. Kui valija hääletab ID-kaardiga ja internetis, ei saa keegi olla kunagi kindel, et e-hääle andnud isik on ikka ID-kaardi omanik. Hääletaja võib olla igaüks, kellele ID-kaardi omanik on andnud oma ID-kaardi ja paroolid, kas siis teadlikult, teadmata, tahtlikult või tahtmata. Valimisjaoskonnas probleemi ei teki.

Jaoskonnas ei tohi kabiinis valijaga mitte keegi kaasas olla. Ta peab olema oma hääletamisotsuses mõjutamatu. Ükski valimisjaoskonnas olev inimene ei tohi valijat kuidagi mõjutada. Keelatud on anda valimissoovitusi, isegi mõne erakonna pastapliiats valimiskabiinis on keelatud.

Samas on e-valimiste puhul asjad hoopis teisiti. Kõik on lubatud: valida saab purjus peaga, mitte ID-kaardi omanik ise, hääletamise juures võib olla mõjutajaid jne. Kui valimisjaoskonnas on meil kindel kontroll, siis e-hääletamise juures see puudub.

See on Eesti demokraatia seisukohast lubamatu ja seda olukorda tuleb muuta.

[esiletõste] 

 Pime  e-usk  e-Eestisse  viib  Eesti  demokraatia  varsti  kindlasse  e-põrgusse.

PRIIT KUTSER, Tallinna Ülikooli politoloogia magistrant

Jaga |