Volikogu alustas paljutõotavalt

Mis siin salata, eks juba esimestel istungitel püüdis Toompea rahvas ennast näidata ja „matsirahvale tarkust tuua“, nagu kolleeg Kalev Kallo ütles. Järjepanu esitati volikogu esimehele protseduurilisi küsimusi. Tundus, et lugupeetud seaduseandjad ei tunne kuigi hästi neid seadusi, mida nad ise on vastu võtnud, näiteks kohaliku omavalitsuse korralduse seadust selle täiendatud kujul. Aga volikogu esimees Mihhail Kõlvart on juriidilistes asjades üsna kodus, nii et lõppkokkuvõttes said härrad Ligi, Michal, Holsmer, Aas, Helme jt kohalikku omavalitsust käsitlevates seadustes ja volikogu protseduurides tiba targemaks.

Üsna loomulikult „katsuti läbi“ ka uued aselinnapead. Nii rohelisi esindav abilinnapea Zyleika Izmailova kui ka värskelt Keskerakonnaga liitunud Aivar Riisalu said oma esimestel eelnõude kaitsmistel peaaegu iga opositsioonisaadiku käest kaks küsimust. Aga kui esimestel istungitel oli küsimustes suur annus kiuslikkust, ärapanemisrõõmu ja vahel ka pahatahtlikkust, siis mida istung edasi, seda asjalikumaks arutelud volikogus on läinud.

Pean tunnistama: mitmed uued volikoguliikmed – ettevõtjad või juristid või muidu oma ala head tundjad – ongi toonud istungitele värsket mõtlemist. Olgu siin näiteks Liis Klaari idee seenioride majadest, kus linn võiks osaleda näiteks maatüki eraldamisega, aga ehitaks erakapital.

Eriti viimasest volikogu koosseisust jäi sageli palagani mulje selletõttu, et tekkis grupp opositsioonisaadikuid, kelle peamiseks eesmärgiks näis olevat volikogu töö häirimine. Kõne asemel lugesid nad puldist maha vemmalvärsse või jutustasid anekdoote ning tegid eelnõusid, millega tehti näiteks ettepanek varblaste keeleõppeks või bussijuhtidele lõhnakuused soetada. Selliste kõnede tõttu kulus vahel poolteist tundi, enne kui üldse päevakorra arutamiseni jõuti. Kõnepidaja ise aga tihti pärast esinemist kadus ning istungi lõpul oli saalis üsna vähe opositsiooni saadikuid. Just selle tõttu muudetigi töökorda selliselt, et sõnavõtud tõsteti volikogu istungi lõppu. Niinimetatud „vaba mikrofon“ algab siis, kui päevakord on läbi arutatud.

Volikogu vastne esimees Mihhail Kõlvart on oma tasakaalukal moel suutnud volikogu kenasti ohjata. Häält ta iial ei tõsta, aga mõne tabava ütlemisega on asi paigas ja kord majas. Märgatav on ka esimehe püüe tekitada vastasseisu asemel rohkem koostööd opositsiooniga. Kasvõi seesama sõnavõttude teema – esimees võttis kokku kõigi fraktsioonide esimehed ja jõuti enam-vähem üksmeelele, et istungi alguses võiks olla igalt fraktsioonilt üks kõne teemal, mida fraktsioon peab kõige olulisemaks, teised jääksid aga istungi lõppu nagu praegu. Arvesse on võetud opositsiooni eelnõusid – näiteks otsus püstitada mälestusmärk kirjanik Jaan Krossile. Kena algatus esimehe poolt on ka see, et iga volikogu istungi alguses õnnitletakse neid, kellel vahepealsel ajal oli sünnipäev. Pisiasi küll, aga meeldiv!

Samm sõbralikuma koostöö suunas on ka see, et nüüd on teine volikogu aseesimees opositsiooni esindaja. Jagame Mart Luigega kenasti kabinetti ja saame omavahel hästi hakkama. Ka komisjonide juhtimine on rohkem tasakaalus. Revisjonikomisjoni esimees on opositsioonist, samuti teiste komisjonide aseesimehed.

Selgelt on tunda, et Keskerakond pole enam riigi tasandil tõrjutud ja opositsioonis ning tema kui tugeva partneriga arvestavad kõik erakonnad.

Käesolev Tallinna volikogu koosseis on töötanud alles neli kuud, aga ees seisab veel üle neljakümne kuu koostööd. Loodan, et tegusat, sest algus on olnud paljulubav.

KESKMÕTE: Pean tunnistama: mitmed uued volikogu liikmed –  ettevõtjad või juristid või muidu oma ala head tundjad – ongi toonud istungitele värsket mõtlemist.

TOIVO TOOTSEN,

Tallinna Linnavolikogu aseesimees, Keskerakonna fraktsioon

Jaga |