Sotsiaalse kapitali pärmiks on raha

JAANUS KARILAID,      29. mai 2002


Viimasel ajal on osa poliitikuid väitnud, et rahalisel toetusel üksikvanemale või töötule ei ole otsest mõju vaesuse likvideerimisel. Teadlastel polevat fakte ega vajalikke rakendusuuringuid. Varmalt tuuakse välja hoopis vastupidiseid uuringunäitajaid.

Ekspeaminister Mart Laar rabas 23. aprillil toimunud konverentsil "Mitu Eestit meil on - üks, kaks või miljon" kuulajaid väitega, et me ei saanudki varem lastetoetusi rohkem maksta, sest enne tuli üles ehitada riik ja siis majandus ning alles nüüd oleks ideaalne hetk hakata tegelema sotsiaalsfääriga (olles ise täna juhuslikult opositsioonis).
Arvan, et siinkohal saavad sotsiaalteadlased Laari järjekordse "üllatusväite" kohal ainult muiata. Huvitav oleks kas või teoreetiliseltki näha, kuidas ehitatakse riiki ja arendatakse majandust, ilma et see ühiskonnale mõju ei avaldaks. Hämmastab taoline sotsiaalðarlataansus ja küünilisus, millega üritatakse päästa enda poliitilisi positsioone.

Erinevad märgisüsteemid, erinevad lahendused

Hiljaaegu leidis ajakirjas Luup kinnitust ja laiendamist Rein Veidemanni metafoor "semiootiline kollaps". Metafoori autor mõtles küll poliitikuid ja sotsiaalteadlasi, kes deðifreerivad märke erinevalt (seega on probleemidki erinevad), aga arvatavasti Veidemann ei pahanda, kui seda laiendatakse probleemi valgustamiseks ka teistele ühiskonnagruppidele, näiteks varakatele ja vähemvarakatele.
Luubi uuringule toetudes süvenevad müüdid nii vaeste kui rikaste hulgas. Vaesed arvavad, et rikkad on vargad ja muidusööjad. Rikkad aga, et vaesed on laisad ja rumalad. Taolist vastandumist ja lõhet toidavad omalt poolt poliitikud, kes võimendavad vastavalt emotsionaalseid foone ja lõikavad endale nn häältepakki juurde. Müüdid elavad sitkelt, kui ei teki dialoogivõimalust ega tahet.

Võtmeküsimuseks sildade leidmine

Samas ei saa aga leppida tavaloogikaga, et kuna meid kõiki individuaalselt saadab erinev sotsiaalne ja kultuuriline kontekst, siis on ka paratamatu, et me räägime üksteisest mööda. Siinkohal ongi oluline see kauaräägitud solidaarsus, mis tähendab oskust aru saada erineva elukogemustega inimestest.
Kahtlemata peab aga arusaamine olema mõlemapoolne. Ei saa olla solidaarsust inimese sees - solidaarsus saab olla inimeste vahel. Solidaarsust ei teki, kui üks pool sulgub endasse ega püüdle omakorda mõistmisele.
Solidaarsust ehk sotsiaalset kapitali, nii kummaline kui see ka ei ole, saab tekitada rahaga. Suunajad on poliitikud. Riik, kes suunab oma ressursse otstarbekalt (loe: sinna, kus neid kõige rohkem vajatakse), loob suhtumist, uut väärtust - hoolivat väärtust.
Kulutused elamistingimustele suurenevad. Kahjuks ei ole need võrdelises seoses (läbi erinevate majandussektorite) sissetulekute suurenemisega. Kui ei ole raha last panna ringidesse, lasteaeda (ühe kuu hind ca 800 krooni) ja anda talle mitmekülgset haridust, siis pole ka mõtet imestada, miks meie lapsed mõne aja pärast üksteisest mööda räägivad. Kui ei saada üksteisest aru, siis on ju loogiline, et huvid ja vajadused põrkuvad, tekitades omakorda solvumist ja vihkamist, mis annabki erinevatele poliitikutele aluse sotsiaalðarlataansuseks, meelevaldseteks lubadusteks ja ressursside raiskamiseks.
Üliõpilaspäevade aegsel väitlusel kaitses Reformierakonna esindaja seisukohta, et kutseharidus tuleks muuta tasuliseks ning et kolmanda sektori ja kultuuri rahastamine on raha raiskamine. Esindada erakonda selliste seisukohtadega nõuab enesekindlust ja veendumust oma väidete õigsuses. Või saab ka niisugune seisukoht kujuneda karmi elukogemusega, kus polnud võimalust rasketel hetkedel kellelegi toetuda? Tugistruktuuride puudumine elus kantakse refleksiivselt üle ühiskonnakorraldusse. Kas teistelt nõutakse kättemaksuks samalaadseid kannatusi?

Poliitika määrab

Poliitikutest sõltub, kuidas nad rahalist lisandväärtust paigutavad. Kas on tähtis sotsiaalne kapital või hoopis finantsgruppide vajadused.
Poliitika eesmärk sotsiaalse kapitali loomisel peaks olema võrdsete võimaluste tagamine kõikidele indiviididele, pääsemaks avalike hüvedeni (haridus, tervis jne.). Poliitikute ülesanne ongi piiritleda nende avalike hüvede maht, ligipääsetavus ja kvaliteet. Võlurohi peitub terviklikes lahendustes, mitte aga üksikutes populistlikes hüüatustes.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)