Uus ja vana maailm

Vana maailmapilt, mis oli suunatud vastasseisule, kus USA, Euroopa Liit vaikiva vasallina järele lonkimas, juhtis kõiki maailma rahvaid „demokraatlike väärtuste suunas“ ja karistas neid, kes neisse väärtustesse piisava austusega ei suhtunud või siis millegipärast ei leidnud, et Ameerika mudel peab vastuvaidlematult sobima kõigile teistele rahvastele.

 Tugev või nõrk naaber

Uus maailmakord eeldab aga eluõigust kõigile – ka neile riikidele ja rahvastele, keda läänemaailm on sajandeid üleolevalt nimetanud kolmandateks. Selliste riikide hulka võib lugeda eelkõige just Hiina ja India, samuti Brasiilia ja mõnedki teised Ladina-Ameerika riigid, aga ka Venemaa.

Vahepeal on see kolmas maailm arvestatavaks jõuks arenenud. Hiinast on tänaseks kujunenud suurim võlausaldaja USA-le. Venemaa on aga viimase kümne aasta jooksul vabanenud nii enda kui ka enda peale võetud Nõukogude Liidu laenudest ja Euroopa küllalt kindlalt oma energiaressursside „süstla“ otsa istutanud. Seda, et Venemaa viimase kümne aasta jooksul aina võimsamaks on muutunud, on lääneriigid loomulikult märganud, kuid imekombel ei tunta tolle asja üle kohe üldse mitte rõõmu. Imelik – miks? Loogiliselt võttes on piisavalt rikas naaber ju igati kasulik, ning järelikult ei tohiks ebastabiilne ja nõrk Venemaa Euroopa riikidele kohe kuidagi meele järgi olla. Ebastabiilne ja nõrk naaber on ohtlik, sest ta võib kes teab mida ette võtta.

Sellele küsimusele on vaid üks arukas vastus: see, et Venemaa oleks nõrk ja ebastabiilne ning oma naabritega pidevas konfliktis, on kasulik vaid ühele riigile – Ameerika Ühendriikidele. Vaid Euroopas pingeid hoides saab ta enda maailmapolitseiniku positsiooni säilitada. Ja vägisi tundub, et isegi mitte kogu USA-le ei ole vana maailmakorra säilitamine hädavajalik. See on hädavajalik vaid praegu võimul olevale Vabariiklikule Parteile.

Ja nüüd veel üks asi. Orkester, mille dirigendiks on Valge Maja ning kus Euroopa riigid on orkestrantideks, mõistab ühest suust hukka selle, et Venemaa tunnustas Lõuna-Osseetiat ja Abhaasiat suveräänsete riikidena. Peamiseks argumendiks on muidugi Gruusia territoriaalne terviklikkus, mida mitte mingil juhul rikkuda ei tohtivat. Ühed vihasemad territoriaalse terviklikkuse eestvõitlejad oleme meie.

Territoriaalne terviklikkus või enesemääramisõigus?

Tuletaksin meelde vähem kui aastataguseid sündmusi. 2007. aasta novembris võttis ÜRO vastu resolutsiooni, mis kinnitas Serbia territoriaalset terviklikkust. Möödus mõni kuu, ning ühena esimestest Eesti Vabariik tunnustas Kosovo iseseisvust ja, hoolimata meie riigi majanduses toimuvast langusest, plaaniti sinna ka kohe saatkond avada. Selle tunnustamisega unustati loomulikult ära vaid mõned kuud tagasi vastu võetud resolutsioon.

Kui nüüd Venemaa antud kaasusele vihjab, karjutakse ühest suust – kes rohkemal, kes vähemal määral emotsionaalselt –, et need kaks asja „on täiesti erinevad ja mitte mingil juhul ei tohi neid võrrelda ning paralleele tõmmata“.

Aga miks? Mis ajast võivad ühed paralleele tõmmata ja otsuseid ühepoolselt muuta, teised aga mitte? Kas siis üks rahvas on rohkem väärt enesemääramisõigust kui teine? Või on ikkagi küsimus selles, et kõik, mida Venemaa toetab, on juba algselt vale?

Oleme valmis mis iganes tegema, et ainult saaks Venemaale sellega mingit pidi “ära teha“. Kui Venemaa on poolt, oleme meie kategooriliselt vastu, kui Venemaa on vastu, oleme meie veel kategoorilisemalt poolt.

 Valik

Mõelgem korraks, kust need emotsioonid tulevad? Kellele on kasulik, et me selliste emotsioonide küüsis vaevleksime. Kellele on kasulik, et me tänu neile emotsioonidele oleme valmis „kasvõi kartulikoori sööma, peaasi, et mingeid pronkssõdureid ei oleks“? Selge on see, et too, kellele ebastabiilsus kasulik on, ise kohe kindlasti neid kartulikoori sööma ei hakka, vaid vaatab eemalt pealt seda provotseerimist ja kompamist, et kui kõvasti võib teise varvastel talluda, enne kui vastu kõrvu saab.

Selge on see, et maailm muutub ja jõujooned selles samuti. Kes on häälestatud koostööle ja sõprusele, see ka saab koostöö. Seda aga ei saa see, kes on häälestatud vastasseisule, väites: „Nendega meie küll tegemist ei tee, kuna nemad ei taha tiibetlastele suveräänsust ja enesemääramisõigust anda ning leierdavad midagi oma territoriaalsest terviklikkusest. Teistega aga me ka ei taha tegemist teha, sest need ei pea Gruusia territoriaalset terviklikkust pühaks ja puutumatuks ja räägivad mingite osseetide ja abhaaside enesemääramisõigusest.“

Vastasseisule häälestatud suhtumisega ei tee me peale iseenda kahju mitte kellelegi teisele. Maailm aga muutub nii ehk naa, ainus küsimus on: kus saab olema meie koht selles maailmas?

IVARI VEE

ivari@kesknadal.ee

Jaga |