Eesti valmistus 1940. a. Helsingi XII olümpiamängudeks

JAAN NIIN,      19. detsember 2007


2008. aastal suunduvad kõik paremad sportlased maakera paljudest riikidest Hiina pealinna Pekingisse, et osaleda XXIX olümpiamängudel. Kõik me usume ja loodame, et läheb hästi ja mängud ära ei jää, nagu see juhtus 1940. aastal.

ROK valis 1936. aastal järgmiseks olümpialinnaks Jaapani pealinna Tokio, mis hääletusel edestas Soome pealinna Helsingit. Kuid juba 1938. aastal loobus Jaapan sellest aust, sest pidas sõda Hiinaga. Seeläbi saigi olümpialinnaks Helsingi. Soomlased olid tublid ja juba samal aastal lasti käiku olümpiastaadion ning peagi valmisid ka muud olümpiarajatised.

1939. aasta suveks oli mängudele registreerunud 47 riiki, sealhulgas esimesena Suurbritannia ja 22. oli selles nimistus Eesti. Meie sportlased lootsid 1940. aasta Helsingi olümpiamängudelt tuua koju senisest suurema medalisaagi ja need plaanid tundusid olevat täiesti reaalsed.

Ent kõik varises kokku seejärel, kui hakkas toimima Molotovi-Ribbentropi pakt. N. Liit tungis 1939. aastal kallale Soomele ja anastas 1940. aasta suvel Eesti.

Eesti olümpiameened

Nüüd aga mõnedest 1940. aasta Helsingi olümpiamängudeks Eestis valminud meenetest.

Esimene neist on kollasest metallisulamist rinnamärk. Sellel on maakera kumeruse taustal olümpiarõngad, nende kohal tuleleek kirjaga „HELSINKI" ja märgi alaservas kiri „XII OLYMPIA 1940".
Teiseks meeneks oli kristallist õlekann, millel hõbedane ülaäär, kuhu graveeritud „Olympia teelt 8.07.40".

Niipea kui selgus, et XII olümpiamängud kolivad õige pea Soome lahe põhjakaldale, tekkis vajadus parandada Tallinna kaudu Soome sõitvate lõunapoolsete riikide sportlaste teeolusid.

Nii otsustatigi Eestis, et Helsingi olümpiamängude eel tuleb parendada 1927. aasta lõpul rajatud Vabaduse puiesteed – teha sellest „Olümpia tee".

Sellest faktist teadis meie maanteede grand old man Aadu Lass – kunagine Maanteeameti kauaaegne juht, kes hästi tundis ka aastakümnete taguseid teemeistreid.

Vaatamata N. Liidu poolt valla päästetud Talvesõjale jätkas Eesti „Olümpia tee" ehitust veel 1940. aasta kevadsuvelgi, kuni...

Siin võib jätkata sealkandis elanud tollase koolipoisi meenutusega, kes ei saanud ühel ööl tugeva mootorimürina tõttu sõba silmale: „Kohe kui väljas valgemaks läks, jooksin välja vaatama, mis oli selle müra põhjuseks. Ja siis nägin, et kogu Vabaduse puiestee oli vene tanke täis ja nende kõigi torud olid suunatud Tallinna linnale. See oli 21. juuni 1940 varahommik." Maailma olümpiaatleetide asemel said nõmmekad „imetleda" Nõukogude sõjardeid.

See kõik aga tähendas, et selleks korraks olid XII olümpiamängudega seotud asjad ka Eesti jaoks lõppenud, kaasa arvatud olümpiatee ehitus. Kuid selle olümpialiku teelõigu valmimise lõpuliikudeks oli valmistatud kristallist õllekann(-ud?), millele oli graveeritud tee valmimise tähtaeg – 8. juuli 1940. Mõistagi viidi selline õllekann mälestusesemena koju ja peideti kurja vaenlase eest.

Peagi „vabastati" vallutajate tahtel see puiestee ka Vabaduse nimest – aastail 1940–1941 oli siin 21. Juuni puiestee. Uued vallutajad taastasid Vabaduse puiestee nime ning 1944. aastal, pärast sakslaste minemakihutamist Vabaduse puiestee nime enam ei muudetud. Kuigi, lähtudes 1949. aasta küüditamisest, läks rahval lendu kibe tõdemus: „See on maailmas ainus Vabaduse puiestee, mis viib otse Laagrisse."


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)