Kas tõesti sotsiaalselt mõistlikuma riigi poole?

HEIMAR LENK,      28. september 2005


Raadiokanalite saatejuhid on vahel targutanud, et Edgar Savisaar on pigem taktik kui strateeg ja tema pikaajalised programmid pole vilju kandnud. Vale puha! Keskerakonna ja selle liidri aastaid aetud pensionipoliitika kannab vilju, mille sarnaseid pole varem Maarjamaal nähtud. Ühe seadusega tõstetakse pensione rohkem kui 700 krooni võrra! See on sada korda enam, kui soostus vanainimesi aitama Mart Laari ning tema sotsiaalministri Eiki Nestori valitsus ja kümneid kordi suurem pensionide tavatõusust.

Kel vähegi silma, näeb tõsist pööret Eesti ametlikus sotsiaalpoliitikas ja avalikkuse leebumist vanema põlvkonna murede suhtes. Tean vaid ühte noormeest, kes vanainimeste peale vimma kannab, sest need elavat noortelt kogutud maksude arvel. Et mehehakatis ise eelmise põlvkonna ehitatud majja tasuta korteri erastas ja tänaste pensionäride taskust omale II pensionisammast kasvatab, teda ei huvita. Kuid see polegi tähtis. Tõin selle näite vaid vajadusest juhtkirjas konflikti hoida. Mulle tundub, et vähemalt osa avalikkusest on solidaarsustunde omaks võtnud ja pensionärist majanaabrisse suhtutakse tunduvalt paremini kui kümme aastat tagasi.
Sama on valitsusega. Eesti oludes on ennekuulmatu, et parempartei osalusega koalitsioon kulutab lisaeelarvest üle poole tervishoiu ja pensionide peale. Ja seda ilma kabineti seinte vahelt väljaulatuva tülita, vaid hoopis kerge naeratuse saatel. Võtsin ise ühest eelarve nõupidamisest osa ja nägin kõike oma silmaga. Tõesti naeratasid üksteisele.

Muidugi olen ma kaugel lõpuks saabunud heaoluriigi eufooriast, kuid rahva seas kuuldud tänusõnad annavad jõudu. Nii Tallinnas kui Valgas, Põlvas kui Põltsamaal kohtan inimesi, kellelt tavapärase kirumise kõrval ka asjalikku toetust leian. Pange samamoodi edasi, ütlevad nad. See tähendab, et tuleb hakata ajale jalgu jäänud pensionide indekseerimist muutma ja II samba rahastamisele esimese samba ehk tänaste pensionäride arvelt peab hädapiduri peale tõmbama.

Tervishoiust ei hakka praegu kirjutama, kuid hambaravist peab. Külavahel ja väiksemates linnades võib kohata juba keskealisi, kel suu on päris tühi. Olen tähele pannud, et osa naistest on hakanud isegi uut moodi rääkima. Teevad vaid pool suud lahti, et tühjus välja ei paistaks. S-tähte ei kuule vahel üldse.
Hambaravi toetussüsteem vanemale ja vähem kindlustud elanikkonnale ootab kiiret väljatöötamist. Ja siis veel proteesid pensionäridele. Riigilt saab vaevalt pool vajaminevast rahast. Teine pool ehk nii umbes kaks tuhat krooni tuleb endal maksta. Kuid sissetulekuga võrreldes on seda liiga palju. Ka seda süsteemi tuleb muuta. Paljud asjad riigis tuleb inimesele sõbralikumaks teha.
Et me aastate pärast ei peaks tänast päeva sama kibedalt meenutama, nagu üks meie pensionärist autor juulikuises Kesknädalas üheksakümnendaid meelde tuletab: Eesti edu tuli vanaduspensionäride pikaajalisest pügamisest ehk eakate sotsiaalmajanduslikust represseerimisest. Selle tulemusena oli pensionifondi 4,8-protsendine osakaal SKPst ligi kolm korda väiksem Euroopa Liidu 12,5-protsendisest keskmisest näitajast. Ükski teine poliitiline üritus ei anna niisugust majanduslikku efekti kui eestlaste madalad pensionid. Kokkuhoid oli umbes 10 miljardit krooni aastas!!

Niisuguste mõtetega lähevad pensionärid oma teisele kongressile või suurkogule, mis avatakse reede hommikul kell 11 Tallinnas rahvusraamatukogu suures saalis. See on teine kord, kuid eakad kokku tulevad ja endast suurkogu tasemel ühiskonnale märku annavad. Eelmine peeti 1994. aasta maikuus. Siis pöördusid kokkutulnud Isamaaliidu valitsuskoalitsiooni poole deklaratsiooniga, mida täna lugedes mõistad paremini ka eelpool tsiteeritud pensionärist ajakirjanikku: Kõige rohkem rõhub meid sotsiaalne ebavõrdsus, meid vastandatakse isegi oma lastele. Seni oleme lootnud oma valitsusele, nüüd on needki lootused kustumas. Oleme oma muredega üksi!
Missuguste sõnadega iseloomustavad pensionärid tänast päeva, kuuleme reedel suurkogu saalis. Tore, kui üksindus vähem muret valmistaks kui kümme aastat tagasi ja solidaarsusest ehk üksteise toetamisest rohkem juttu tuleks. Aeg on edasi läinud ja kõik me oleme küpsemaks saanud. Ka riik, mida algusest peale koos ehitame.

KESKMÕTE:
Eesti oludes ennekuulmatu, et parempartei osalusega koalitsioon kulutab lisaeelarvest üle poole tervishoiu ja pensionide peale. Ja seda ilma kabineti seinte vahelt väljaulatuva tülita, vaid hoopis kerge naeratuse saatel.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (109)