Kas on soovi ja suutlikkust?

Meil oli hästiarenenud  tööstus, mis valmistas paberit,  tselluloosi,   vineeri, tuletikke, elektrimootoreid, kaableid ja  juhtmeid,  raadioaparatuuri, tubakatooteid jpm. Oli meil võimas  merelaevandus ja  kalalaevastik. Kuhu kõik see kadus? Suur  osa  sai võileivahinnaga privatiseeritud ja seejärel välismaalastele maha müüdud, kes, likvideerimaks meiepoolset konkurentsi turul, lihtsalt tegid lõpu neile   tootmisharudele. Nendes hõivatud  töölised-maksumaksjad muutusid  töötuteks-abirahasaajateks.

Eesti  väga  kõrgel  tasemel põllumajandus oli peamine  naabersuurlinna Peterburi varustaja.  Kui likvideeriti  kolhoosid  ja  sovhoosid, siis selle  asemel, et luua väljakujunenud majandite alusel  põllumajandusühistud  või aktsiaseltsid ja jätkata  tootmist, majandite vara tassiti praktiliselt  tasuta laiali, jättes ka maainimesed ja  kalurid  tööta.

Tuletage  meelde, kuidas pankrotistus Eesti piimatööstus ja kuhu kadus  piimakari. Muidugi, suure  lobitöö selleks  tegid  Lõuna-Euroopa  põllumajandussaaduste  ülesostjad, kel oli vaja  hõivata  Kirde-Euroopa  turg, sh ka Eesti  turg.

Nüüd kõike seda,  mida ise tootsime, veame sisse, aga kasumid voolavad  Eestist  välja.

Meeldib see kellelegi või ei, aga selleks, et päästa mis päästa annab, on vaja taastada head kaubandussuhted idanaabriga ja  hakata jalule upitama esmajärjekorras meie põllumajandust ja selle toodangu töötlemist, luues  uusi  töökohti. Pole saladus, et Venemaa on lihaga võimeline ennast ise varustama 35%  ulatuses ja ka teised  tooted on tal defitsiidis. Lääne  turule meid  ei  lasta, ja kui jätkame senises vaimus, ootab  Eestit Ladina-Ameerika maade saatus.

Ei tohi unustada, et õitsev  saab olla ainult  riik, mis laialt ekspordib ja  üpris vähe impordib. Küsimus  on  ainult  selline: kas meil on veel  olemas  inimesi, kes soovivad ja suudavad päästa Eestit ja selle rahvast?     

OLEG BUROV, Kiisa, Saku vald, Harjumaa

Jaga |