Rehepaplik rahvas ja tema valitsejad

Eesti on ainulaadne riik

Euroopas (vist maailmaski?), kes vahetab valitsust ajaviiteks. Mujal on valitsusevahetuse põhjused järgmised: 1) suutmatus riiki (majanduslikult või poliitiliselt) juhtida; 2) mingi sündmus või katastroof, kus valitsus peab võtma vastutuse; 3) sündmus või tervislik seisund, mistõttu valitsusjuht ei saa enam jätkata. Meie valitsusevahetus ei vastanud ametlikult ainsalegi eeltoodud tingimusele: tervisest pakatav peaminister soovis riigi juhtimise maha panna aasta enne volituste lõppu, et hakata (valmistuma) EL-i volinikuks. Lihtsalt niisama, andes „tasakaaluka" ja „heas korras" riigi üle oma partei usaldusisikule, kes presidendi heakskiidul šlikerdas partei (RE) tagatoas kokku uue valitsuse. Ja ei mingeid erakorralisi valimisi, nagu oleks tavaline! Ei mingit eelistust suurima avaliku reitinguga opositsiooniparteile (KE).

Oleme taaskord saanud valitsuse, mis loodud valitsejate „omaenese tarkuse" kohaselt ja mis ka jätkab valitsemist sellesama tarkuse kohaselt.

Kas selline tölplus, avalik poliitiline põhiseaduserikkumine, ühiskonna eetika- ja moraalinormide jalge alla tallamine valitsuse enda poolt võiks toimuda näiteks Soomes? Või Rootsis? Või isegi Venemaal? Ei, kindlasti mitte! Meil aga on see tavaline, oleme sellega harjunud. Me ei vaevu mõtlema (aga võib-olla isegi ei oska mõtelda), et oleme oma vabaduse, iseseisvuse ja demokraatiaga kaelani mädasoos, millest väljapääsu ei näi olevatki...

Selle viimase jõhkra avaliku võimuvarguse

(õieti küll võimupõlistuse, sest varastada ei saa sellist asja nagu võim, mis Eestis, nagu enamasti mujalgi, pole kuulunud rahvale) valguses kahvatuvad kõik parteide skandaalid, vandenõud, vargused. Õieti asume nüüd palju hirmsamas, silmakirjalikumas sotsialismis, kui see, mida 50 aastat kirusime. Praegune sotsialism, mida meelevaldselt nimetatakse liberalismiks, võiks kanda ka selliseid nimetusi: poliitiline gerilja, sotsiaaldarvinism, militarism, fašism (oleneb, kustkaudu vaadata).

Oleme riik, kus valitsejad teevad, mida tahavad või viitsivad. Tahavad - valitsevad, ei viitsi - ei valitse. Ammuks see oligi, kui Eesti riigikontrolör J. Partsi isikus omatahtsi loobus kõrgest ametist asumaks juhtima vastloodud koduparteid (Res Publica). Riigipea T. H. Ilves nurises rahvusvahelise posti kanalites oma näruse palga üle, kuid kahjuks ametist ei loobunud.

Valitsejatel polegi Eesti riigi arengus positiivset tähendust.

Peab ju Eesti, ja praktika on seda näidanud, kuidagigi hakkama saama - vaatamata valitsejatele. Ja nõnda on rehepaplik rahvas asjast aru saanudki. Millega see lõpeb, seda siinkirjutaja ei tea.

P.S. Viimasel ajal tõstatub üha enam küsimus: kas Eesti riiki juhibki enam valitsus? Vahest juhivad seda meediamagnaadid (H. H. Luik jt)? Andrus Ansipi valitsusi hoidis ajakirjandus pilpa peal, aga Siim Kallasele põrutas „pihta ja põhja!". Ansipi varipeaminister Taavi Rõivas võrgutab kodanikke oma „siira" naeratusega ajalehtede esikülgedel. Öelge siis, et ajakirjandus ei tee valitsusi! Tõepoolest, ajakirjandus on Eestis ikkagi kõikse esimesem jõud.

ANTS METSLA, Vändra, Pärnumaa

Jaga |