Nädala juubilar ARTHUR SCHOPENHAUER 230

Schopenhauer ja tema mantlipärija Nietzsche said Eestis eriti sügavate filosoofide võrdkujudeks 1930. aastatel. Näiteks ilmus Postimehes 1930. aastal artikkel sellest, kuidas Schopenhauer töötas. See oli nõnda: Dresdenis elades ja oma õuenõunikuprouast emalt lihtsalt raha vastu võttes kirjutaski ta oma “Maailma kui tahte...”. Esimene osa tööst kulus materjali kogumisele, ja nelja aastaga, 1818. aasta märtsis oli teos valmis.

Filosoof võis töötada, kuna ei tundnud millestki puudust. Schopenhauer käis ülepäeviti ooperis ja lõunastas iga päev Dresdeni parimates söögikohtades, eelistades Chiappone restorani. Teose kirjutamise käigus laenutas ta raamatukogudest 179 teost idamaade filosoofia ja eelkõige budismi kohta.

Rikkus tuli suurtest perekonnavaradest, mida käsutas ema, mõni aeg hiljem juba tunnustatud kirjanik Johanna Schopenhauer. Ema lõpetas oma pojaga suhtlemise pärast seda, kui noor Schopenhauer oli 1813. aastal Jenas oma doktoritöö kaitsnud. Johanna solvus, kuna poeg nimetas teda litsiks, kes on ruineerinud tema isa meeleolu ja elu ajal, mil too vaakus oma eluõhtul hinge ratastoolis. Ema ja poja vaheline tüli sai alguse sellestki, et ema armukese poeg ütles halvasti Arthuri juudisoost ülikoolisõbrale.

Arthur ei võtnud kunagi mingeid maske: mis oli tal meelel, selle ütles ka kohe teravalt välja. Nii kogunesidki vaenlased.

Edaspidi pöördus poeg ema poole vaid äriliste ettepanekutega, ja sai vastused eranditult oma noorema õe Adele kaudu. Õde Adele usaldas venda ja küsis temalt nõu isegi armuasjades, millele vend ei osanud vastata, sest põlgas ja umbusaldas naisi, pidades neid vastutavaks isegi 1789. aasta Prantsuse revolutsiooni eest. Nimelt leidis filosoof, et Prantsuse õukonna naised kannustasid kolme sajandi jooksul mehi ülemäärastele kulutustele. Saavutanud mingi positsiooni, tõttasid naised seda Schopenhaueri meelest kohe ära kasutama, samas kui mees jäi samas olukorras jaheda mõistusega filosoofiks. Siiski, juba noore doktorina armastas Schopenhauer Veneetsias kedagi Teresa Fuga nimelist noort daami.

Ajal, mil Schopenhauer oma peatöö esimese variandi kirjutas, kestsid Saksa filosoofia metsikud aastad. Euroopas toimusid suured muutused: Napoleon sai lüüa, Euroopa struktureeriti ümber Viini kongressil, 1816. aasta oli “ajajärk ilma suveta” — suve asemel oli hall külm hämu. Saksa tolleaegne filosoofia peegeldas ajastu vaimu: sellele oli omane kõike korraldada, selgitada, lahtritesse paigutada.

Schopenhauer oli ettearvamatum tegelane. Ka tema tahteõpetus meenutab maailma kõigiti ära seletamist, ent siin on ka palju muud. Talle heideti ette, et tema “elutahe” on vaid Platoni ideedeõpetuse tõstmine nähtavasse maailma. Platonil korraldasid tunnetaja meeli ideed, Kantil – asi iseeneses, Schopenhaueril – tahe.

Schopenhaueri ajalooline tähtsus seisneb aga selles, et ta uskus juba enne Darwinit, et inimene on arenenud looduse keskel, ent tema mõistus on tahte kõrvaline and (epifenomen). Loodus on aga kaos, näiliselt korralike struktuuride taga on pimedad sihitult tegutsevad jõud. Tolleaegsele saksa lugejale näis kaoses loodus täiesti võimatuna, ja nii juhtuski, et rahvas ostis filosoofi läbilöögiteost kümne aasta jooksul vaid 650 eksemplari. Õppejõuna Berliini ülikoolis oli Schopenhaueril vaid üks loeng 1820. aasta sügissemestril.

Vanemas eas sai Schopenhauer tuntuks oma erakliku ja veidra eluviisi poolest. 1823. aastal sai alguse kuulus episood keskealise õmblejanna Caroline Marquet'ga. Too naine elas vastaskorteris ja suhtles filosoofiga tihedalt. Kord käis ta kaks korda Schopenhaueri juures, et see suruks tema kätt ja lehvitaks talle, kuna õmblejanna pidi poodi minema. Schopenhauer aga oli parasjagu läbimas oma elu tõelist mõõnaperioodi, sest Berliini ülikoolis ei suutnud ta endale leida ühtki kuulajat. Mõtleja, tahtes sel hetkel üksi olla, vihastus tõsiselt ja tõukas prouat, nii et see veeres trepist alla ning murdis käeluu. Ohver kaebas mõttetarga kohtusse, mis kuue aasta pärast otsustas, et mees peab naisele igal aastal maksma suure rahasumma kuni tolle elupäevade lõpuni. 1849. aastal Caroline suri, ja Schopenhauer ei pidanud enam kahjutasu maksma. Sel päeval kirjutas ta oma päevikusse vaid ühe ladinakeelse fraasi: obit anus, abit onus; ehk maakeeli: “Vanamutt sureb, koorem kaob minema.”

Frankfurdis elades kõndis eraklik tark tänavatel alati koos oma valge puudliga, kellega ta vestles retooriliste küsimuste abil nagu inimesega. Hiljem, kui Schopenhauerit hakati seostama Nietzschega, tekkis ka populaarne müüt, et Schopenhauer pani oma puudlile nimeks Nietzsche, kuna tal polnud nooruki vastu erilist sümpaatiat. Nietzsche omakorda ei jäänud vastust võlgu ja nimetas oma puudli Schopenhaueriks. (Paraku pole sel ilusal lool tõepõhja, sest 1860. aastaks ehk Schopenhaueri surmahetkeks oli Nietzsche vaid 16-aastane.)

“Schopenhaueri hing oli haige,” märgib dr. Karl Seydlitz oma raamatus “Schopenhaueri elu arsti vaatepunktist”. Sarnaselt oma õega oli Arthur väga õnnetu kunagi langetatud valeotsuse tõttu. Nimelt ei suutnud Schopenhauer oma elu õigel hetkel akadeemilisele karjäärile hoogu sisse saada. Berliini ülikoolis Hegeliga väideldes hakkas ta Hegelit alahindama, kuna talle tundus, et 46-aastane end vaestest oludest üles upitanud suurvaim ei tea, kuidas taimed reaalselt kasvavad ja kuidas tahe looduses kuni kõige pisima olendina realiseerub. Ta otsustas Hegelile kätte tasuda ja sättis oma loengud alati sellele ajale, mil Hegelgi neid lugema pidi. Nii kaotas ta oma vähesedki kuulajad peale 1820. aasta sügissemestrit.

Schopenhauer jäi “surnud hingena” ülikooli õppejõudude nimekirja 1831. aastani. Tema biograafid on öelnud, et mees isegi nautis masohhistlikult oma kurja saatust. Ometi keelustas Schopenhauer, kes oli mõneski mõttes esimene eksistentsialist, enesetapud. Ta rõhutas, et oma elu tuleb sellegipoolest elada.

AARNE RUBEN

Jaga |