Erakond ja perekond

URMI REINDE,      28. aprill 2004

Vanasõna õpetab: parem õudne lõpp kui lõputu õudus

Möödunud nädalal panin mina kokku Keskerakonna siseinformatsioonilise häälekandja Seitse Päeva. Ma pole üldiselt kurtja tüüp. Kuid tükk aega pole mul tavapärast tööd olnud sedavõrd raske teha.

Poliitikalehe
toimetuse töötajana olen kõrvalt vaadanud kogu kuhjuvat hüsteerikat Keskerakonna tipus, püüdes laekuvate süüdistuste laviinis (mis esimesena tabas Kesknädalat) leida oma kohta ja personaalset süüd.
Järjest valdavamaks on muutunud mure erakonna kui märgi pärast, meie tuhandete liikmete pärast, kes Eesti riigis aset leidnud suundumusi trotsides on leidnud endas väärikust, tahet ja kodanikujulgust ühineda just selle parteiga, keda on kõige rohkem pekstud, kõige rohkem mõnitatud, naerdud ja põlatud, mõjutades kõigi vahenditega valijat mitte hääletama astmelise tulumaksu poolt, eestlastele kodude ehitamise poolt, koolilaste riigipoolse toitmise poolt – ühesõnaga savisaarlaste poolt. Ehk siis kõige selle poolt, mis on kirjas Keskerakonna programmis ja mille elluviimise nimel kogu ambitsioonikas võitlus käivatki.
Olen loomult otseütleja. Kui mul elus tulebki ette situatsioone, kus mind sunnitakse kas vaikima või valetama, üritan kõigest jõust ahistavat olukorda muuta. Mis muidugi on palju maksma läinud – ameteid, aastaid, tervist, raha. Teised valikud on hinge siiski mingi helguse jätnud. Antud hetkel leian, et sisetunnet järgides töötan ma Eesti Vabariigis elukutsejärgsel töökohal rahva poliitikalehes, kus minu isiklikud ambitsioonid on südametunnistusega kõige enam kooskõlas. Uskuge, mul on põhjust selle võimaluse eest tänulik olla.

Miks
ma alustasin erakonna siselehest Seitse Päeva? Ma tean, et Kesknädala ja Seitsme Päeva lugejaskond ei kattu. Ma tean, et üle seitsme tuhande keskerakondlase ootas sõnumit – mis toimub, miks toimub, mida tahetakse, ja mida ütleb lõpuks teine pool, kelle vastu pillutakse avalikkuse ees juba rohkem kui aasta teravaid kriitikanooli. Erakonna siseleht, mis jõuab iga liikme koju, pidi andma mingisuguse muu aimuse, mingisugusegi vastuse, mingisugusegi lootuse. Selle kohustava lootuse pärast oligi seda lehte raske teha.
Õnneks osutus auditoorium tänuväärseks. Ma pole kaua saanud nii ülevoolavaid tänusõnu, tunnustust ja heakskiitu. Kusjuures seda tegid isegi need inimesed, kellelt ma seda kõige vähem ootasin! Need, kes tundusid pikka aega külmad, ükskõiksed, ja mulle tundus, et nad ootavad mingit imelist deus ex machinat, mis Keskerakonnas normaalse tööõhkkonna iseenesest taastab. Jumalat taevast meile appi ei tule. Me peame oma keeva supi ise ära jahutama ning koguni ära sööma.

Eelmine
Seitsme Päeva number julgustas nagu paisu tagant välja tulema ja koonduma neid erakondlasi, kes on otsustanud valida erakonna kui terviku. Alles sellest lehest lugesid tuhanded keskerakondlased Edgar Savisaare kõnet, mille ta pidas aprilli alguses eurokonverentsil, mis jääb ajalukku kui "koht, kus Liina Tõnisson välja vilistati". Lehest loeti ka keskerakondlaste spontaanseid arvamusi, millest osa jäi ruumipuudusel lehest välja.
Mina lehe toimetajana valisin Keskerakonna kui terviku, mööndes, et mõlemad pooled on teinud vigu. Toimetuses, kuhu jõuab väga paljude nii tipp- kui lihterakondlaste hääl, on muidugi kergem otsustada, sest meie saame kiiremini teada tõe – mõlema poole tõde.
Võrreldes
nn mässajatega, olen noor erakondlane, müütilisest aastast 2000. Ma ei astunud liikmeks väga kaua, sest töötasin ajakirjanikuna ja mul oli kasulik mitte parteistuda. Teisalt olin kodanikuna Keskerakonnaga kohutavalt rahulolematu. Kuigi oldi 1992. aastast saadik Riigikogus ja varemgi võimas Rahvarindena, ei olnud ju erakonnal mingit aktivat ette näidata.
1994.–1995. aasta kriis hirmutas veelgi enam eemale. Nüüd ütlen, et pidin iseendas selgusele jõudma, arenema omapäi ja küündima Keskera-konna parimate omadusteni. Ühel hetkel nägin, et Eestis ei ole teist reaalset jõudu, kes eitaks seadustatud vägivalda ja laastavat rahavõimu, inimväärikuse orjastamist ja rahva pauperiseerimist, ja kes jaataks sotsiaalset tasakaalu.
Vaatasin ja nägin – Edgar Sa-visaarest oli loodud negatiivne müüt, maalitud sarvik, kellega hirmutati inimesi, kirjaoskajaid eestlasi, kes papa Jannsenist saadik olid harjunud uskuma mustvalgel kirjasõna. Kirjasõna, mis väga sageli valetas. Kui valedele vastukaaluks lugesin Savisaare ja tema kaaslaste kirjutisi, ei suutnud ma vastata küsimusele: miks ma mõtlen nendega samamoodi? Ainult et mul puudub võime seda kõike esimesena sõnastada ja välja öelda …

Jah,
Savisaare juurest lahkusid Mati Hint, Jaan Kaplinski, Veidemannid ja üks minu tõelisi lemmikuid Teet Kallas. Seda heidab Liina Tõnisson täna ette. Tal on täielik õigus. Kuid ta ise ju jäi!
Ma vaatasin tavalise eesti naisena, kes võitleb kusagil oma väikest eluvõitlust, valimiskampaanias kahte daami, Liina Tõnissoni ja Siiri Oviiri, ja mulle tundus, et kui nemad on seisnud selle "sarviku" Savisaare kõrval nii kaua, nii pikki aastaid, ja teinud suurt tööd, järelikult on jäämine ja püsimine võimalik. Ja miks siis mina hakkama ei võiks saada? Liina Tõnisson on see naine, ema ja vanaema, kelle pärast mina olen erakonda as-tunud.

Sundüürnikuna
viskas elu mind mõneks ajaks Tallinnast Järvamaale, sest mujale ei jaksanud osta kodu endale ega oma pisikesele perele. Haritud inimesena oskasin tohutus kaotuses süüdistada eesti poliitikuid, otse öeldes isamaalasi.
Kes meil Järvamaal nende vastu kandideerisid? Jaanus Marrandi ja Sven Mikser! Teadsin, et kõik meie küla mutid hääletavad nagunii Jaanuse poolt, sest tubli poeg pärib isa au.
Mina valisin Sveni, toetamaks noort tõusvat tähte. Pidin pikali kukkuma, kui suhteliselt tundmatu Mikser kogus Järva- ja Viljandimaal toona 700 häält. Valijad tundsid tarkuse ära! Mikseri fänniks olen jäänud tänase päevani. Ja valijana on mul kindlasti õigus suhtuda tema persooni erilise tähelepanuga.
Kesknädalasse
tulin tööle 2001. aastal. Esimeseks tööks oli presidendikandidaadi Peeter Kreitz-bergi kampaania korraldamine – pildis, sõnas ja teos. Nädalaid istusime hilisõhtuti toimetuses ja väntasime telefoniga sõrmed veriseks, et Peetrile toetuspunkte koguda, mõtlesime välja tekste, millega kutsuda potentsiaalseid toetajaid tema poolt otsustama.
Mis on täna? Milles meid süüdistatakse? Et Kesknädal toetub Lengi lumpenile, et sellest lehest õhkub haisvat ja räpast harimatust, et siin töötavad Savisaare tallalakkujad …
Kas Kreitzbergi tallalakkuja kõlaks uhkemini? Nii võiksin õelusest vakatades vastu küsida, kui oritenteeruda virtuaalsõjale, mis on rullunud meie ees lahti viimastel kuudel Delfis ja päevalehtede kommentaariumides. Keskerakonna vastaste õuel on Liina ja Peeter korraldanud kõva peo!

Mina
saan siin kirjutada, mida mõtlen ja nagu on. Ma tean, et väga paljud, kes on toetanud Liinat, Sveni ja Peetrit, kleepinud ööpimeduses neile plakateid, koostanud tekste, trampinud mööda pikette, piltlikult öeldes – osalenud keskperekondlikus barrikaadivõitluses – ei saa praegu sõna võtta. Kuid meil on õigus solvuda, kui meid halvustatakse, ja halvustatud meid on.
Muide, kui meenutamiseks juba läks, siis olgu veel üks asi õiendatud. Meedias on Kesknädalat süüdistatud mingi "müstilise eurodebati" korraldamise eest, kus justnagu jaatajate hääl kõlama ei jäänud. Kesknädal ei saanud tervel eel-misel aastal mitte ühtegi europooldavat kirja. Selleks et käivitada debatt, millest tõesti kujuneks sisutihe vaidlus, oli sõna otseses mõttes vaja roomata, keelitada ja meelitada, paluda ja anuda kirjutama võimekaid eurojaatajaid, et vahekorras kümme eitajat ühe pooldaja vastu debatti üldse püsti hoida. Tõeliselt aus oleks olnud teha 100 protsenti eitavat rahvalehte, sest ükski jaataja toimetusega omal algatusel kontakti ei võtnud.
Kuid toimetuse kaheliikmelist loomingulist "kollektiivi" on täna oi kui mõnus süüdistada! Süüdistada on alati väga mõnus, kui ei tunne põhjuseid ega seoseid.

27
tubli keskerakondlase hulgas, kes eelmisel nädalal "mässajaid" oma allkirjadega toetasid, oli mul mõnigi hea sõber. Vesteldes koorus välja peamiselt üksainus liin – isiklik kibestumine, milles on palju "Savisaar on kõigis minu hädades süüdi" suhtumist.
Kuid vähe on igakülgset informatsiooni. Vähe on peeglisse vaatamist ja küsimist: mida olen oma erakonna tõrgeteta toimimiseks teinud mina? Mida olen just mina tegemata jätnud?
Olen nii vana inime küll, et teada – rohkem parteisid mulle elus vaja ei lähe. Piisab sellest ühest, ükskõik, kas lõhega või lõheta, kuid oma ja armas. Ma ei kujuta ette, kuidas me keskerakondlastena suudame unustada selle, et Kreitzberg ja Tõnisson läksid keskerakondliku otsuse vastu kokkumängule Isamaaliidu ja endiste Mõõdukatega. See oli taluvuse piirist üleminek.

Tänan
oma rahvasaadikut Sven Mikserit, kes andis käimasolevas võimuvõitluses mulle pa-rima metafoori: erakond kui perekond.
Võibolla mõtles ta midagi muud, kuid me olemegi perekond. Hetkel küll kriisis perekond, kus abielulahutuse aegu lapsed ei tea, kummale poole hoida, kas ema või isa.
Kuid ma tean, et perekonda peab kõigest jõust säilitama. Vähemalt üritama. Ja ma tahan, et need, kes perekonnale muret ja piina põhjustavad, lahkuksid oma teed, kui nad on leidnud endale uue armastuse. Meile, jääjatele, jääb valu, kuid aeg armistab haavad.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (11)