Mälestussammas kahe okupatsiooni ohvritele

Heino Sõrm,      31. august 2005


Pärast Lihula sündmusi elavnes avalik arutelu mingi muu objekti püstitamise ümber, et mahavõetud sambaga seotud ebameeldivusi rahva mälus kustutada või vähemalt leevendada. Arvamusavaldused rääkisid nii au-, mälestus- kui vabadussambast (on ju kõigil neil pisut erinev rõhuasetus). Üsna varsti muutus planeeritava rajatise suunitlus kindlamaks – otsustati püstitada vabadussammas Tallinna. Valik kahe võimaliku asupaiga vahel kaldus Vabaduse väljaku kasuks.
Mõnegi suust kostus aga küsimus – kas on ikka vaja sümboolikat dubleerida, Vabaduse väljakul on ju vabaduskell juba olemas. Aga ega see ühe idee topeldamiseks vist kujunegi, kuna sammas peaks valmima umbkaudu samal ajal, kui loodetakse kehtestuvat Euroopa põhiseaduse leping. Ja sellega kujuneks püstitatavast hoopis Eesti vabaduse mälestussammas.
Jõhvis valmib aga varsti ausammas Vabadussõjas silma paistnud kindral Aleksander Tõnissonile.
Mark Soosaar ja Trivimi Velliste esitasid Pärnu linnavalitsusele eelnõu vabadussamba püstitamiseks ka Pärnusse, kus Eesti vabariik välja kuulutati.
Kavatsusest kaugemale on aga jõutud juba Võrus, kus on käiku lükatud korjandus eesti emale ausamba püstitamiseks. Kui see on mõeldud rohkem tänutäheks meie tublidele esiemadele, tänu kellele on meie rahvas läbi ajalootormide püsinud, on asi igati toetamist väärt.
Lääne-Virumaal, kus mullu sündivus (ühena vähestest maakondadest) jätkuvalt languse tendentsi näitas, kirjutas Virumaa Teataja tänavu jaanuaris armastuse samba püstitamise vajalikkusest. Aga loota, et seegi sammas naiste sugukihu ja sünnitamissoovi tõstaks, oleks vist liiast.
Kuhu püstitada siis eestimaalastele mõeldud sammas? Arvan, et sobivaim koht ei ole selleks mitte Tallinn, vaid Eestimaa kese.
Eesti saarte, väinade-lahtede ja mandri ühine keskpunkt asub Vändrast idas üsna kõrvalises paigas. Selle ja mandri-Eesti keskpunkti vahele, Viljandimaa põhjaosas paiknevasse Pilistvere külla alustati 1988. aasta hingedepäeval, 2. novembril kivikangru kokkukandmist küüditatute mälestuseks. Selle keskel kõrgub rist. Kas püstitada sinnasamasse ka eelmainitud mälestussammas?
Ehkki olen 1941. aasta küüditatute nimekirja kuulunud muhulane, eelistaksin ikkagi hoopis teist varianti. Eesti Looduskaitse Seltsi osakondade esimeeste ja aktivistide seminar-kokkutulekul 27. – 28. juulil 1985. aastal Adavere näidissovhoosis tähistati mandri-Eesti kese Adavere Kalmemäel. Esiteks, kohanimi on sobiv – Kalmemägi. Teiseks, see asub Eesti ühe liiklusrohkema Tallinna-Tartu maantee läheduses, on kergesti leitav ja ligipääsetav. Paras kaugus maanteest teeb koha siiski suhteliselt rahulikuks, sammas ei oleks ka jalakäijatel ega autodel igapäevaselt jalus, nagu võiks juhtuda mõnel Tallinna väljakul.
Nii nagu vajavad rahu oma viimast und puhkavad okupatsioonide ohvrid, ei sobiks põhjusetu rahvakesksus ka neile pühendatud mäletussambale. Sinna tuldagu ikka tõsiste mõtetega, mitte niisama juhusliku möödujana.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)