Meie tunnistusi Estonia kohta pole keegi küsinud

Paul Pärn,      26. oktoober 2005


Olin 27. oktoobril 1994. aastal tööl valvekorras Eesti Päästeameti juhtimiskeskuses vanempäästekorraldajana, kui kell 03.42 tuli juhtimiskeskusse faks Estonia uppumise kohta.
Asusime koos paarimehe Ants Munaga ettenähtud korra kohaselt teavitama päästeameti juhte ja vabariigi organeid. Ants Muna asus telefoniseidel ühendusse Turu päästekeskuse juhi Tiilikaineniga. Sealt saime pidevalt lisainformatsiooni, mida edastasime päästeameti juhtkonnale. Meie töövahetus kestis 28.septembril kella 10.00-ni.
Mul on tekkinud mitmeid küsimusi Estonia huku komisjoni aruande õigsuse kohta.
Esiteks, kuhu kadusid päästetute nimekirjast rohkem kui üheksa inimest? Teiseks, sean kahtluse alla laeval hukkumise hetkel olnud inimeste arvu, kuna selles ei olnud pea 10 päeva jooksul täit selgust.
Kolmandaks, õnnetuse uurimiskomisjon ei ole ära kuulanud mind ega mu paarimeest.
Ants Muna (ta on praegu Tallinna Sadama tööohutuse ülem) valdas hästi soome keelt ja tundis isiklikult hr Tiilikainenit, kellelt sai hukkumise ööl infot, millest osa võis jääda fikseerimata juhtimiskeskuse raportis. Neljandaks, kas uurimiskomisjon üldse tutvus päästeameti juhtimiskeskuse raportitega.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)