Pruuli romantilised reisiheitlused

 Seda raamatut läbi lugedes ja käest pannes on tunne teistsugune, kui seda lugema hakates ja kätte võttes. See raamat pole ainult reisiraamat, nagu enamik seni Pruuli sulest või tema kaasautorluses ilmunud enam kui tosinast raamatust võiks olla. See pole ka põneva uurimusena võetav, nagu seda oli tema kuus aastat tagasi välja antud „Antiliibanon 2011“, mis oli pühendatud Liibanonis röövitud jalgrattamatkajatele ning nende õnnelikule päästmisele ja pääsemisele.

 See on reisiromaan, kus kohtuvad igavesti vahva seljakotiga ringi rändav, enam kui sajas maailma riigis mitte ainult käinud, vaid ka olnud ja elanud seikleja ning hedonistist romantik, kellel on reisides kaasas korraliku firma kindlustuspoliis ning kelle fotokaamera püüab jäädvustada olukordi ja ilmeid, et neid siis pärast kunagi raamatus ära trükkida. Nüüd näib, et rännumees on kasutusele võtnud ka mobiiltelefoni, et reisiigavust peletades romantiliselt armsama(te)ga sms-ida. Seal, kus katkeb seiklus ja rännukirg, algab ilukirjandus ja armastusromaan.

Reisimise romantika

Just teatud ilukirjanduslik romantika ongi see, mis Pruuli seekordsest rännuraamatust midagi enamat kui reisikirja või reisiraamatu teeb. Romantika ja armastus tulevad mängu ning sekkuvad süžeesse nii Põhjapoolusel kui ka Tonga saarel. Himaalaja jalamil Ladakhis hakkavad reisikirge maha jahutama ning armastust toitma mobiilisõnumid, mis panevad rännumehe koguni oma reisigraafikut muutma ja kiiremini koju naasma. „Hakkasid tulema mobiilipiiksud. Neid tuli palju, nad tulid nagu Raveli „Bolero“ meloodia, mis läbi staatilise rütmi vabadusse püüab pürgida. „Kas seal mingit Ilja Murometsa vägilasehobust ei ole, kes teie matka kiiremini lõpetaks?““ kutsub armastatu rännumeest koju. „Tule mu juukseid mööda, ma olen nagu Rapuntsel.“ Ja rännumees lubab, et ükskõik kuidas ta  ka tagasi tuleb, ei pea armastatu rasketel hetkedel enam kunagi ilma temata olema.

Neid sõnumeid on küllalt, eriti raamatu lõpus, et aru saada sellest, kus lõpeb reisikirg ja reisiromantika ning algab koduigatsus ja armastus. Ehk nagu Hando Runnelil – „kus armastus algas, kus igatsus hakkas“.

Romantik Pruuli heitleb armastuserindel mobiili ja fotokaameraga. Aafrikas, Malis ei saanudki ta oma kaamerasilma ette vabameelseid bobo rahva naisi, kelle seksuaalset vabameelsust ei piira nimelt „miski“. Euroopas, Viinis ajas Pruuli parema meelega kunagise Austria-Ungari keisrinna Elisabethi ehk vallatu Sisi jälgi, kes samuti armastas reisida ja eriti rongiga, nagu raamatu autorgi. Kohtumine Austria praeguse, eesti juurtega presidendiga kujunes aga formaalsuseks, millel romantikaga hõivatud rändur ei pea vajalikuks pikalt peatuda. Tõsi, ega Austria riigipea oma esivanematest polnud ise väga huvitatudki. Pruuli saadeti pärast vastavaid pärimisi lihtsalt viisakalt ukse taha. Osalt seepärast ongi Viin talle „teeskluse“ ja „poliitkorrektsuse“ pealinn.

Unes või ilmsi

Romantika kõrval on ses raamatus ka miski kurblooline lugu, mis seotud kellegi Artur Soometsaga, kes esitabki (kas näiliselt või tegelikult) Pruulile väljakutse nendeks reisideks, mille kirjeldustest sünniks uus reisiraamat. Artur on kirjelduse järgi samuti äri- ja rännumees, keda aga kihutab järjekordsele reisile minema pigem sügavam mõte. Ja see mõte on nii tugev, et lõpuks jääbki ta reisile. Viimane väidetav kontakt temaga on Venemaal, Sahhalinil. „Kes siin romantikuks jääb, on tõesti romantik,“ kirjutab Soomets Pruulile. Või on see vastupidi? Või on see tegelikult ainult rännumees Pruuli, kes kirjutab kodusele Pruulile? Raamatu lõpus on reisimine ja romantika, armastus ja igatsus nii seotud, et paneb mõtlema… Ning uuesti lugema. Mitte kõike korraga, aga mõningaid lehekülgi, et neid paremini mõista.

Pruuli on ühes Postimehe intervjuus muidugi tunnistanud, et reisikirjanikud on suured fantaseerijad ja et tema uue raamatu palgelehel peaks olema hoiatus: „Kõik kokkulangevused reaalsete inimestega on juhuslikud ja seda teost kirjutades ei tapetud ühtegi looma.“

Aga igal juhul on lisaks reisikirjale ja reisiromantikale selles raamatus ka midagi enamat. Nagu Pruuli ise kokkuvõtlikult kirjutab: „Tahan vaadata maailma süütalapse silmadega, enne kui Damaskuse teras rebib mu patust keret. Tahan surra ja uuesti sündida. Ja armastada, armastada, armastada. Lõputult. Nendest tahtmistest on sündinud see raamat ja inspireeritud mu reisid. Lähen jälle, kuigi tean, et on hea, kui saan kübemegi sellest, mida igatsen.“

Seega, häid uusi reise! Jääb loota, et romantiku(te) rännuteed ei ole lõppenud.

AIVAR JARNE,

Kesknädal

Jaga |