Kas tuhiseme angloameerikaliku koloonia kaissu?

MALLE SALUPERE,      07. aprill 2004




Keeleseadus, mis kuulutas ainsaks riigikeeleks eesti keele, kehtib meil kõigest viisteist aastat. Paradoksaalselt on just need viimased viisteist aastat meie emakeelt keelekaitsmise trummipõrina saatel kõige enam risustanud ja ohustanud. Keelekaitse on tegutsenud nagu elevant portselanipoes.

Keelepäev tekitas mõtteid. Eesti rahvas figureerib kirjutatud ajaloos tuhatkond aastat, emakeelset haridust ja asjaajamist on ta sel ajal nautinud alla üheksakümne aasta, oma riiki alla neljakümne, ja keeleseadus, mis kuulutas ainsaks riigikeeleks eesti keele, kehtib alles viisteist aastat. Paradoksaalselt on just need viisteist aastat meie emakeelt keelekaitsmise trummipõrina saatel kõige enam risustanud ja ohustanud. Keelekaitse on tegutsenud nagu elevant portselanipoes.
Tegelikult on kogu aur kulunud mitte eesti keelele, vaid selle mitteoskajate kiusamisele ja rahvusliku vaenu õhutamisele. Ainus käegakatsutav tulemus ongi eesti- ja venekeelse kogukonna süvenev võõrandumine ja mõlemate eesti keele oskuse halvenemine.

Ilma viha ja vaenuta

Kuulen vihaseid süüdistusi ja vastuhääli, kuid need ei muuda asjade seisu, mida tuleb vaadelda sine irae et studio (viha ja erapoolikuseta). Seis on niisugune, et tänane eesti keel on hooleta ja umbrohtunud nagu Eesti põlludki. Oleme keskendunud muulaste hurjutamisele ja hirmutamisele, vallandanud eesti keele kategoorianõuete mittetäitmise pärast palju tublisid ja vajalikke töötajaid. Kui aga korraldaks needsamad testid kas või kõigile riigiametnikele ja ajakirjanikele, saaksime kahtlemata kainestava ja ehmatava tulemuse tublide eestlaste keeleoskuse ja veel hullema nende kodakondsusalaste teadmiste kohta.
Meie poliitikute ja tippametnike hulgas, kes meelsasti esinevad vene keeles, võib ühe käe sõrmedel loetleda neid, kes seda keelt rahuldavalt valdavad. Mida enam süvenes nõukogude ajal vastuseis venestamisele, seda vähem oli kasu vene keele tundide arvu suurendamisest koolis. Praegu on olukord vene kogukonnaga sama ja väljapääsu tuleb otsida mitte sunnivahenditest ega demagoogiast, vaid vastastikuse lugupidamise ja mõistmise süvendamisest.

Eestlased on kättemaksuihalised

Meie president on ametisseastumisest peale rõhutanud eneseväärikust, samas on ajakirjandus seda ignoreerinud, süvendades eestlaste alaväärsuskompleksi ja väiklast kättemaksuiha. Mida maksab juba ainuüksi pidev "suurpommitamiste" meenutamine rõhutusega, et seda tegid venelased ilma sõjalise vajaduseta! Missugune sõjaline vajadus sundis angloameeriklasi laushävitama Saksamaa linnu või katsetama aatompommi Hiroshimas ja Nagasakis pärast sõja tegelikku võitmist? Ei sakslased ega jaapanlased pole unustanud miljoneid tsiviilohvreid, kuid ei vehi kogu aeg rusikatega sõjaaegsete vaenlaste poole.
Igasugune õppimine algab sisemisest motivatsioonist, huvist asja vastu. Seda ei tohi ära segada välise edukuse sooviga: sel juhul on inimene pidevalt stressis ega ole võimeline midagi omandama. See kehtib praegu kogu meie koolisüsteemi kohta, mis näib olevat kaotanud igasugused orientiirid.

Äraostmatu tohuvabohu

Vägisi tikub pähe mõte, et kust küll suunatakse seda tohuvabohu, millega meie äraostmatu uus poliitika iga päev üles astub. Oleme kaotamas oma eeliseid ühe vanima massilise kirjaoskusega ja suurima lugemusega rahvana maailmas. Meie kool ei taga enam emakeele valdamist, kuid ilma selleta pole võimalik ka viljakas loovmõtlemine.
Igas Koolis omandatakse kolme asja: Teadmisi, Mälu ja Südametunnistust, mille vahendajaks on Kunst, arvab Juri Lotman (1922-1993) äsjailmunud venekeelses publitsistikakogumikus "Hingekasvatus", kus ta muretseb ka selle pärast, et õpetamist vaadeldakse lahus kasvatamisest ja õpetajatelt ei nõuta pedagoogilist "kuulmist", just nagu oleks inimhinge käsitseda lihtsam kui muusikariista, ja praak ilmneb alles aastate pärast. Puudulike teadmiste ja puuduva südametunnistusega praak toodab praaki, mille näiteks on T. Ajtmatovi Sabidzhan raamatus "Ja sajandist on pikem päev". Isiksuse kasvatamine nõuab rohkem head tahet kui kulutusi. Mitte ükski kool ei suuda anda igakülgset ettevalmistust tulevaseks elukutseks, sest keegi ei tea, mida tegelikult läheb vaja kümne või kahekümne või isegi kolme-nelja aasta pärast. Seepärast ei käsitata mitte kusagil kultuurriikides haridust ainult "konkurentsivõimelise" elukutse omandamise abinõuna. Võimalikke ametikohti on lugematult palju, kuid igast lapsest peab saama lapsevanem ja lojaalne kodanik.

Meie haridus ei tooda kodanikuühiskonda

Lääneriikide haridusstrateegias ongi esikohal oma tervisest hooliva, perekonda, oma riigi ja ühiskonna huvisid väärtustava, salliva, eetilise ja laia silmaringiga isiksuse kujundamine, mis algab juba lasteaias ja tagab tõelise kodanikuühiskonna funktsioneerimise. Meie haridusstrateegia koostajad pole selle peale veel tulnudki.
Eesti keelt võib praegu veel esitleda maailmaimena, sest enam kui 5000 maailmas kõneldava keele hulgas on miljoni ja enama rääkijaga keeli vaid mõnisada. Riike on umbes kakssada, enamikus neist on riigikeelteks kunagiste vallutajate keeled, ja ainult sadakond keelt võib end nimetada tõeliseks omakeelse kõrgharidusega kultuurkeeleks, sealhulgas alla miljoni rääkijaga eesti keel, mis oma rikkuse ja paindlikkuse poolest ei jää alla ühelegi teisele. Tuleb vaid olla tähelepanelik, et vene keele tõrjumise tuhinas ei libisetaks märkamatult suurima maailmakeele kaissu, nagu on juhtunud kõigi inglaste kolooniatega.

Kogu aur on kulunud mitte eesti keelele, vaid selle mitteoskajate kiusamisele ja rahvusliku vaenu õhutamisele.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)