Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Kreekas sündis lihtrahva võim – demokraatia

KARL LUST,      11. juuli 2012

Maakera pöördub itta, kus pole kunagi olnud demokraatiat. Eestis räägitakse demokraatia kriisist, sellest, et Eesti kaugeneb demokraatiast. Mis on tõeline demokraatia? Kuidas see tekib ja hävib? Millised on seosed poliitika ja majanduse, vabaduse ja võrdsuse, riigi ja inimese vahel? Vastuseks tuleb heita pilk tagasi demokraatia sünnimaale.

 

Ühiskond ja isiksus

 

Saksa filosoof G. W. F. Hegel jagas antiikaegsete orjapidajate arusaama, et ainult nemad on vabad ja et järelikult on nemad inimesed, kõik ülejäänud on aga mitteinimesed. Vabaduse sai anda demokraatlik linnriik (polis), kus tekkis isiksus ja tema mina. Aristoteles (4. s. eKr) ei kujuta ette inimest väljaspool polist. Inimene on ühiskondlik nähtus, aga parempoolsed ei väsi peale surumast dogmat „muutumatust inimloomusest“. Oma arusaamu projitseeritakse ka minevikku, eriti tänapäevafilmides. Homerose eeposte inimene on veel keha ilma vaimse tervikuta; esimesena kirjutas inimese sisemaailmast Sophokles (5. s. eKr).

 

Kui Kreeka linnriigid lakkasid rahva eest hoolitsemast, lakkasid inimesed end pidamast kodanikeks (polites). Neist said individualistidest maailmakodanikud (kosmopolites) Aleksander Suure rajatud impeeriumis.

Sellised tunded pole ka eestlastele võõrad.

 

Hellenismi iseloomustab vaeste ja rikaste võitlus elu ja surma peale; praegu tuntakse Euroopas hirmu kodusõdade ees. Aleksander Suure surma järel käis eri piirkondade ja riikide vahel lakkamatu sõda koos ulatuslike ülestõusudega. Lõpuks hakati otsima varjupaika elust eemaldumise eetikas ja usumäratsuslikes fantaasiates, mis hävingut üksnes kiirendasid.

 

Idee riigist kui ühiskondliku lepingu sõlminud indiviididest tekkis alles koos kodanlike suhetega. Uusaja demokraatia eelkäijaks loetakse Inglise Magna Charta't (1215), mis piiras kuninga õigust makse koguda. Vaikitakse maha, et see sündis kodusõja tulemusel ja kehtivuse garandiks oli ülikute õigus kodusõjale. Talupoegade õigusetus fikseeriti seaduslikult. Eestiski peetakse riiki seda paremaks, mida vähem küsib võim makse lasteaedadele, haridusele, arstiabile, teede korrashoiule jm.

 

Eesti sotsiaalkulud on Euroopa Liidu ühed väiksemad (15% SKT-st EL 26,3% kõrval) ning viivad rahva paratamatult väljasuremisele ja maalt lahkumisele. Ka Vana-Kreekas pandi inimesed oma huvide vastu hääletama, vähendades valijate hulka – seda nimetati „heaks valitsemiseks“. Venemaal pandi Boriss Jeltsin võimule tagasi, kuigi tema reiting oli 4%, kuna teda peeti demokraadiks. Eestis on võimud alati üle sõitnud Keskerakonna valijatest. Ajalugu on näidanud, et ülesõitmistel on hind, mida sageli keegi maksta ei suuda.

 

 

Demokraatia algus

 

Juba Homerose ajal omastasid sõjasaagi rikkad, vaeste protesti summutas Odysseus sõnade puudumisel kõuekärgatustega. Rikkad haarasid enda kätte ka vaeste maad, muutes viimased sulasteks ja orjadeks. Nende elust oli halvem üksnes surm. „Selle tõttu, et rahva enamus oli orjastatud väheste poolt“ tõusis ta üles aristokraatia vastu, kirjutas Aristoteles.

Ateenas andis Solon vaestele maad tagasi (549 eKr), kehtestati maaomandi ülempiir. Poolteist sajandit varem oli Spartas Kreeta eeskujul kaotatud maa eraomand ja maad jagatud 10 000 valduseks. Solon jaotas elanikud nelja varanduslikku klassi, kusjuures rikastele pandi väga suured varanduslikud kohustused, sh laevaehitus, rahva massiüritused koos lihajagamisega jms.

See oli progressiivne maksustamine, õigluse geomeetria, kus õigused vastasid kohustustele (Aristoteles).

 

Läbi ajaloo on vaesed pidanud maksma rikastele. Türann Pesistratos (6. s. eKr) konfiskeeris rikaste vaenlaste maa vaestele jagamiseks. Maareformid tagavad vaeste kodanikuõigused. Themistokles (u 524–459 eKr) tõstis nende eneseväärikust võimalusega teenida laevastikus sõudjatena. Selle tulemusena võitis Ateena Pärsia ja sai merede valitsejaks.

 

Atikas elas 309. a eKr 400 000 orja, 100 000 kodakondsuseta isikut (metoigid) ja 20 000 kodanikku. Peloponnesose sõja ajal 431–404 eKr põgenes Ateenast Spartasse 20 000 orja, sest seal oli neil võimalik kasutada maad ja rajada perekond. Vana-Kreeka oli umbes 3000 pidevalt sõdiva riigi kultuurilis-poliitiline ühtsus. Sellistes oludes ellujäämiseks oli vaja kõrgtasemel poliitikat, mida teostas võitlusvõimeline kodanikkond. Selleks oli demokraatia kui lihtrahva (demos) võim (kratos) vastandina rikaste võimule (aristokraatia või oligarhia).

 

Kreeka–Pärsia sõdadele järgnes Ateena ja ülejäänud Kreeka suurima õitsengu viiskümmend-aastak (481–431 eKr), mille saavutustele tugines Vana-Rooma kultuur ning mõlemale omakorda ristiusk. Vana-Kreeka demokraatia õitseng on tänini euroopalikkuse aluseks, eristades meid muust maailmast. Eestis õitses demokraatia Rahvarinde ajal.

 

 

Periklese Ateena

 

Rikas ja haritud rahvajuht Perikles (u 493–429 eKr) oli demokraatia liider. „Kehvikute huvid asetas ta kõrgemale väheste rikaste huvidest,“ kirjutas Plutarchos. Selliseid parteisid ja poliitikuid võib leida ka tänapäeva Eestis. Ühiskondlike ülesannete eest hakati Periklese ajal palka maksma (tavaline töölise päevapalk) – nii said selles töös osaleda ka tavainimesed. Kes suutis riigile teenet osutada, sellele polnud seisus takistuseks (Perikles). Ainuüksi kohtutes osales 6080 vandemeest, palka said sõdurid ning sõjas langenute lapsi pidas üleval ja haris riik. Vaesed said raha teatriskäimiseks (teatriraha), et osaleda tähtsal usulis-poliitilisel üritusel. Seal mängiti Vana-Kreeka parimat dramaturgiat, mitte näiteks muusikale. Jaak Alliku soov muuta teatripiletite hinnad Eestis euroopalikuks on märgiline lausdemokraatia.

Mõte lubada parteidesse vaid neid, kes suudavad liikmemaksu tasuda, on märgiliselt ebademokraatlik.

 

Prantsusmaal oli 1871. aasta alguses valimisõigus ainult ülirikastel, ja peaminister Adolphe Thiers ütles vaestele: „Rikastuge, siis saate valida!“ 18. märtsil aga tuli tal Pariisi Kommuuni eest põgeneda kaetud akendega tõllas. Põgenedes hüüdis ta: „Kiiremini, kiiremini, kiiremini!“

 

Plutarchos on loetlenud kümneid elukutseid, kus kõik käed said tööd. (Eesti parempoolsed on meie töötuse peale vilistanud.) Raha saadi liitlastelt, kelle üle Ateena valitses. Kõrgeima võimu organ oli rahvakoosolek (ekleesia), kes seadustest kõrgemana tegi nii nagu tahtis. Iga kodanik sai teha ettepanekuid ja nõuda varasemate seaduste tühistamist (Ephialtese reformid). Varem esitas otsuseid ja arutlusteemasid vanemate nõukogu, olles asja tagatubades otsustanud. Nõukogu (bulee) valiti loosiga ja arutas küsimusi rahva silme all. Hääletades valiti vaid sõjaväejuhte ja rahandusmehi. Kreeklastel puudus hirm jumalate ja hauataguse elu ees ning üldse religioon sõna tavalises tähenduses. Inimesed ja jumalad allusid saatusele (Ananke), kõigi üle valitses õiglus (Dike). Kuna otsustamine oli sünnitanud filosoofia, lähtuti mõistusest, mis otsis tõde. (Kommunistlikus ja kapitalistlikus Eestis kirjutab tõe ette partei.)

 

Demokraatia eeldas ja nõudis ülimat asjatundlikkust ja kodanikutublidust igalt inimeselt. Selle aluseks oli riigi poolt tagatud elatusvahendid (maa) ja selle faktiline võrdsus. Väärotsuse eest tuli vahel maksta isegi eluga ja pere orjastamisega.

 

 

Sparta saatus

 

Rikas eliit ei väsi meile sisendamast omakasupüüdlikku eksiarvamust, et võrdsus välistab vabaduse ja parima elu tagab piiramatu kauplemisvabadus, mille suurimaks vaenlaseks on oma riik. Vana-Kreekas reguleerisid omandit ja kaubandust väga valjud seadused ja lepingud; sellepärast sõdu peetigi.

 

Sotsiaalsete vastuolude teravnemine ja keskklassi kadumine, mille pärast KE tänases Eestis muretseb, viis Kreekas selleni, et igas linnriigis tekkis kaks riiki – üks rikaste, teine vaeste oma. Platoni järgi oli Ateenas korraga nii riik kui ka vasturiik. Jaan Kaplinski kardab, et meie Esimene Eesti ja Teine Eesti teineteisest lõplikult eralduvad. Rikkuse koondumine viis suure osa Nikaraaguast Somozade pere eraomandisse. Argentiinas valitseb Kirchnerite pere. Itaalias oli Silvio Berlusconi riigi rikkaim mees, kes võimutses nii rahva mõistuse ja tahte kui ka eetika üle.

 

Sparta hiilgeaeg Kreeka võimsaima riigina oli Lykurgose korra ajal, kui maa ja orjad olid riigistatud ja antud kodanikele (spartiaadid) võrdseks kasutamiseks. Vaba võis omada vaid raudreha; kauplemine ja töötegemine oli rangelt keelatud. See oli orjade (heloodid) ja poolvabade (30 000 perioiki) hooleks. Paraku tõusid need tihti üles, mistõttu spartiaadid elasid sõjaväelaagrites ühiste supipottide ümber. Lapsi kasvatas riik, naisi ei keelatud teistele meestele ning kodu (oikos) puudus. See tagas inimeste täieliku võrdsuse. Riiki valitses 28 vanameest koos kahe kuningaga (geruusia) ja 5 efoori. Kõik olid rahvakoosoleku (apella) poolt valitavad, see kinnitas või lükkas tagasi kõik otsused, määravaks sai kisa tugevus.

 

Peent välispoliitikat ja jämedat majandust korraldas riigi juhtkond. Rahva elu oli pisiasjadeni reguleeritud kirjutamata seadustega (rhetra). Ka see oli vabadus.

 

Riigi lõpp oli kiire. Kehtestati seadus, mis lubas maad pärandada ja kinkida; see tekitas eraomandi. Ka raha oli lubatud. 404 eKr oli riigil 3000, 3. sajandil umbes 100 kodanikku umbes poole miljoni elaniku kohta. Nii ei saanud elada ega ka mitte kodanikkonda taastada (kuningad Agis IV, Kleomenes III). Varem teenisid mehed oma riiki, mille eest taheti kangelasena langeda, nüüd teeniti laias maailmas palgasõduritena omale raha. Teenistusväli ulatus ka tänasesse Afganistani Gandahari. Riiki kaitses samuti palgavägi. Ülestõusude ja sõdade pidevas kaoses tehti rahvale armetu lõpp peale, sest probleemid olid lahendamatud.

 

 

Tõeline demokraatia

 

Perikles pidas surivoodil oma suurimaks teeneks, et tema ajal kohus kedagi surma ei mõistnud. See tulenes vabadusest ja võrdsusest.

Sparta pani vallutatud Ateenat valitsema 30 türanni, kes 8 kuu jooksul mõrvasid kohtuta 1500 demokraati, enne kui nad ise kukutati.

Demokraatia vastasel Sokratesel oli õigus selles mõttes, et vaene, rikaste poolt ära ostetud rahvas oli rämpsuks muutunud (plutokraatia – raha võimu tulemus). Ka Eestis pole rahalised peibutused ja teadlik valetamine enne valimisi tundmatud asjad.

 

Erinevate rikaste pooldajad hakkasid Ateenas teostama jõuguvõimu (ohlokraatia). Rikka eliidi juhitud linnades olid äraostmine, reetmine, mäss ja kodusõda tavalised. Ainsat väljapääsu nähti Makedoonia okupatsioonis, kus verine kaos muutus paraku hellenistliku maailma normiks. Kui Rooma oma okupatsiooni vabastamiseks nimetas, võttis rahvas selle vastu ebatavalise rõõmu ja entusiasmiga.

Eks meiegi hinganud kergendatult, kui NATOsse ja Euroopa Liidu saime. KE, eriti aga SDE on alati aru saanud, et liberalism viib väikese grupi rikaste diktatuurini ja sealt edasi revolutsioonini, sest probleemid ja vastuolud ei ole enam teisiti lahendatavad. See on vasakpoolsuse tuum.

 

Antiikaja sümboliks on Kreeka tempel, mille sisuliseks tähenduseks on võrdsus. Aristotelese järgi peavad ideaalse riigi kodanikud olema valitsemisvõimelised nii oma sotsiaalse seisundi kui ka hariduse poolest. Ateena demokraatia seisnes väikeomanike ja töötajate (rahva vaesem osa) liidus.

Ka Eestis pole lootus paremale tulevikule kadunud, sest ca pool rahvast toetab SDE-d ja KE-d.

 

Kodanlik demokraatia alustas võidukäiku Ameerika Ühendriikides, kus peeti orje. Valimisõigus oli 3 miljonist elanikust umbes 120 000 mehel. Ka Euroopa alustas rikka eliidi võimuga. Neis riikides suutis rahvas aga välja võidelda olulise sotsiaalmajandusliku vabaduse ja võrdsuse. Eesti paremjõud käivitasid võimule saades kohe võimsad allakäigumehhanismid, mis tuleb peatada. Puht poliitiline demokraatia on sirm eliidi võimu ja rahva reaalse vabadusetuse varjamiseks. KE pideva tõrjumise tõttu pole Eestis enam ei Eestit, vabariiki ega demokraatiat.

 

 

Kesknädala järjepidev autor Karl Lust kuulub 1990. aastast Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda

 

 

Uusaja demokraatia eelkäijaks loetakse Inglise Magna Charta't (lad k suur paber, 1215), mis piiras kuninga õigust makse koguda. Vaikitakse maha, et see sündis kodusõja tulemusel ja kehtivuse garandiks oli ülikute õigus kodusõjale. Talupoegade õigusetus fikseeriti seaduslikult. Seega võime paari aasta pärast pidada demokraatia 800. sünnipäeva, kirjutab Karl Lust.

Ning lisaks – Magna Charta määrab, et ükski isik, ei kuningas, aadlik ega lihtne kodanik ei saa olla üle seadusest ning on võrdsed Jumala ja kohtuniku ees. Magna Chartat on hiljem korduvalt uuendatud. See mõjutas tugevalt Inglismaa ja pärastpoole teiste riikide, eeskätt Ameerika Ühendriikide seadusandlust. Seetõttu on see üks olulisimaid dokumente demokraatia ajaloos.

 

 

Demokraatiavastasel Sokratesel oli õigus selles mõttes, et vaene, rikaste poolt ära ostetud rahvas oli rämpsuks muutunud (plutokraatia – raha võimu tulemus). Ka Eestis pole rahalised peibutused ja teadlik valetamine enne valimisi tundmatud asjad.

 

 

Kui Rooma oma okupatsiooni vabastamiseks nimetas, võttis rahvas selle vastu ebatavalise rõõmu ja entusiasmiga. Eks meiegi hinganud kergendatult, kui NATOsse ja Euroopa Liitu saime.



Viimati muudetud: 11.07.2012
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail