Laste tervisele pühendatud elu

URMI REINDE,      17. august 2005


Peaarst Merike Martinson lõpetamas lastehaigla renoveerimist

Dr Merike Martinsoni esimene tööpäev Tallinna lastehaigla peaarstina oli ajalooline esmaspäev 19. augustil 1991. aastal. Kui ta maailma muutnud sündmustest ärevana hommikul uuele töökohale jõudis, jooksis üks värske alluv tema juurde, ahmis õhku ja kuulutas katastroofi: "All keldris on lõhkenud haigla peaveetoru!"

Reedel, 12. augustil 2005. aastal avas Tallinna lastehaigla uue kirurgiakliiniku. Seal on 25 voodikohta, neist 8 intensiivraviks. Kokku on dr Martinsoni juhtimise ajal lastehaiglas käigus olnud 17 projekti. Kirurgiakliinik on neist eelviimane. Päris viimane valmib 30. septembriks, kui terves haiglas lõpeb renoveerimistegevus.
"Sisuliselt oleme siia vanade müüride vahele ehitanud uue haigla," resümeerib Martinson oma 14 aastat kestnud võitluse nõukogude ja oma riigi võimuesindajatega, võitluse projektide ja raha saamise pärast, võitluse eesti laste tervise eest.
"Ma ei küsinud midagi endale, ma tahtsin, et väikestel patsientidel oleks parem. Et neil ja nende vanematel oleks rohkem lootust ja rohkem rõõmu haiglast koju minna."

Haiglad sõltuvad poliitikast
Ainuüksi tänavu suvel on haiglat edasi renoveeritud 27 miljoni krooni eest. Raha saamise või mittesaamise otsustavad meil tavaliselt ju poliitikud, mitte ühe või teise haigla tõelised vajadused.
"Lastehaigla on alati kippunud jääma vaeslapse ossa," ütleb Martinson. "Suuri ja tähtsaid haiglaid on eelistatud."
Siiski on teda aidanud diplomaadi (ja nagu ta ise ütleb – arst-voluntääri) võimed. Eks Keskerakonda astuski ta selleks, et oma professiooni ja haigla edenemist ühildada. Kuigi parteidest ja poliitikast rääkides alustab dr Martinson täiesti ebatraditsiooniliselt oma kolleegide kiitmisest, kes on leidnud eneseteostuse teistes erakondades.
"Imetlen dr Maike Parvet, kes on Sõle tänava sünnitushaigla ravijuht. Ta on pühendunud arstikutsele, ta on suurpärane professionaal oma erialal. Kahjuks on meil meditsiiniski viimasel ajal järjest rohkem kuulda jutte rahast ja ärist ja vähem arsti kutsumusest. Dr Parvega me vahel ikka räägime, et kui palju kergem oleks meditsiinisüsteemis töötada, kui seda poliitikat ees ei oleks!" (Maike Parve kuulub Isamaaliitu – U. R.)
Teine lugupeetud arst, kellele dr Martinsonil jätkub häid sõnu, on dr Ralf Allikvee, kes juhtis palju aastaid Mustamäe haiglat. Nüüd on ta Ida-Tallinna haigla ravijuht ja kuulub Res Publicasse. "Hindan teda väga kui suurt professionaali ja väga inimlikku kolleegi."
Dr Martinson väidab, et talle on poliitika õpetanud inimsuhteid ja oskust ka opositsioonis võimuerakondade toetust leida. "Minu suured eeskujud poliitikas on Siiri Oviir ja Ain Seppik. Nad on julgustanud mind näitama üles nõudlikkust ja järjekindlust. Ega ilma nende omadusteta kaugele ei jõua."

Abi nii Moskvast kui Läänest
Dr Martisnoni käe all on lastehaiglas valminud intensiivraviosakond (nõukogude ajal öeldi – reanimatsiooniosakond), mis oli tookord esimene omataoline Eestis.
"Selle asemel et iseendale teine laps sünnitada, pühendusin selle osakonna rajamisele," avameelitseb lastehaiglas kokku 26 aastat töötanud Martinson. Ta meenutab loendamatuid Moskva-käike. "Isegi aspirantuuri läksin Moskvasse, et aparatuuri jagajate hulgas tutvusi oleks!"
Kõik läks hästi. Ja see tunne, mis intensiivraviosakonna entusiastide kollektiivi tabas, kui esimene uue hingamisaparaadiga ravitud laps elama jäi, on tänini kirjeldamatu.
Kui Eesti iseseisvusaeg kätte jõudis, sättis dr Martinson sihid Lääne poole. Käis suviti Helsingis tööl, hankis nõu ja abi Soome tohtritelt. "Vaatasin nende tehnikat ja ravimeid suurte pärani silmadega!"
Täna võib ta kinnitada, et meil pole miski halvem. Neile, kes kurdavad Eesti arstiabi üle, ütleb ta: meil pole probleem mitte meditsiinilises tasemes, vaid tervishoiukorralduses. Eesti arstid on väga head ja ravimidki on samad, mis mujal maailmas. Ja siit tuleb veel üks põhjus, miks arstid peaksid ühiskondlikult aktiivsed olema ja erakondade kaudu riigi poliitikat ajama – ikka kõik selle nimel, et meie inimesi sama hästi ravida kui arenenud riikides.

Haigla vajab heategevust
"Terve mu elu on olnud laste eest seismine. Kuid 26 aastat on mulle tõestanud, et lapsed ei ole meie riigijuhtide silmis olnud kunagi prioriteet. Kõik on püsinud arstide-õdede kutsumusel, entusiasmil ja pühendumisel. Kui sa oled arst ja räägid vaid palgast, siis sa polegi õige arst."
Seepärast ei kurvasta dr Martinson nii väga nende pärast, kes Eestist mujale teenima lähevad. "Minuvanused ja üle 50aastased ju ei lähe. Mulle tundub, et noored arstid ei lähe ka ainult raha pärast. Nad lähevad meie ühiskonna enesekeskse meelsuse pärast, meie närvilisuse ja pingete pärast. Inimesed ei saa robotitena töötada."
Samas laieneb meie ühiskonnas järjest enam ka teine, helgem pool: heategevus ja toetusfondid. Nii seesama intensiivraviosakond, mida Martinson nimetab "haigla südameks", kui ka vähihaigete laste osakond on suurel määral teostunud tänu heategevusele. Lastehaigla toetusfondist rääkides mainib ta seda fondi juhtinud "Välis-Eesti jõulist daami" Liis Klaari ja praegust juhti Inna Kramerit.
Kui noore anestesioloogi Merike Martinsoni tööelu algas laste ellujäämise osakonna loomisega, ja peaarsti elu veetoru parandamisega, siis aasta enne oma 65. sünnipäeva annab ta riigile üle korras ja kõigiti kaasaja nõudeid järgiva lastehaigla, kust ka siinkirjutajal on lapsevanemana meeles vaid positiivsed kogemused.
Dr Martinsoni olekus paistab haiglatöö kõrval veel üks, isiklik rahulolu – tema ainsaks jäänud tütar Liina, kelle kallistamiseks on tal küll nii mõnigi kord jätkunud vaid mõni minut päevas, enne kui arstist ema nõudliku telefonihelinaga mõne teise, raskelt haige lapse juurde kutsuti, lõpetas residentuuri ja tuleb 1. septembrist samasse lastehaiglasse vastsündinute osakonda tööle.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)