President Ilvese aastapäevakõnest Pärnus

Võtame nüüd ette albumi „Rakvere Gümnaasium 1912-1997", kus allakirjutanu kirjutab 3. märtsil 1997, lk 147-148 artiklis „Õpetaja - kõige tähtsam elukutse" järgmist: „Arvatavasti on olemas vähemalt kolm eriala, millele toetub kaasaegne ühiskond. Need on esiteks õpetajad, kes annavad noorele maailmakodanikule teadmised ja oskused, teiseks arstid, kes hoiavad inimese töövõimelisena ega lase teda liiga vara ära surra, ja kolmandaks justiitssüsteemi töötajad (alates politseinikest ja lõpetades kohtunikega), kes peavad tagama ühiskonna normaalse funktsioneerimise. Ilmselt ei ole teist ega kolmandat inimkategooriat ilma esimeseta.

Maailmas on tavaliselt kaks viimatimainitud eriala tasustatud hästi, esimest aga halvasti või suhteliselt halvasti. Mida see tähendab? Vastus on lihtne. Ei jätku raha õpetajatele nende töö eest väärilise palga maksmiseks. See aga omakorda mõjutab kogu õppeprotsessi, ja arvatavasti mitte paremuse suunas. See on ka üheks põhjuseks, miks koolides on nii vähe meesõpetajaid. Arvan, et meesõpetajaid peaks koolides olema vähemalt üks kolmandik (kui mina käisin koolis, oli see nii), mis aitaks tugevdada korda koolis ja kokkuvõtteks mõjutaks positiivselt kogu õppeprotsessi.

Eesti rahvas on väikerahvas. Tema kõige suurem varandus on haritus. Katsume siis ühiselt selle eest hea seista."

Nimetatud artikkel ilmus ka „Õpetajate Lehes".

Tervis ja arstid

Mida Ilves segi ajab? Tema arvates on inimeste tervis kõige tähtsam. Olgu pealegi. Kui inimeste tervise eest hoolitsevad eelkõige inimesed ise, siis eriti tähtsad inimeste tervise eest hoolitsejad on siiski arstid. Et aga arstiks saada, tuleb õppida, ja palju õppida. Ning selleks peavad olema õpetajad (õppejõud), kelleta arstiks ei saada.

Sama kehtib ka justiitssüsteemi kuuluvate inimeste kohta, ka neid on õpetajad (õppejõud) õpetanud. Järelikult tähtsaim elukutse on siiski õpetaja elukutse, ja õpetajatest oleks pidanud oma kõnes president ka alustama.

Kust tuleb roosiline tulevik?

Varsti on oodata õpetajate streiki. Oma kõnes Ilves ei peatunud sõnagagi sellel, miks õpetajad valmistuvad streigiks. Vähene raha ja liiga suur töökoormus. Mis aga kõige tähtsam: Ilves ei lausunud sõnagi rikkuse ja vaesuse vahekorrast meie riigis, kus 60 tuhat last elab vaesuspiiril. Töövõimelised tublid inimesed lahkuvad massiliselt riigist, kuna neil ei ole vastuvõetavaid elu- ja töötingimusi.

Ja siit kõige olulisem küsimus president Ilvesele. Milliste argumentide põhjal ta näeb meile ette nii roosilist tulevikku? Sellest ei rääkinud president samuti sõnagi...

ANDO LEPS

õigusteadlane, Rakvere Gümnaasiumi vilistlane 1955

Jaga |