Keskerakond valis pensionitõstmise

MARIKA TUUS,      19. aprill 2006


Kui rääkida, millised erakonnad on nõudnud pensionide tõstmist ja selleks ka midagi ära teinud, siis saab juttu olla Keskerakonnast ja Rahvaliidust. Teistel pole sel teemal palju kaasa rääkida. Mitte ükski Res Publica Riigikogu- fraktsiooni liige läinud suvel pensionitõusu ei toetanud. Parempoolne kolmikliit – Isamaaliit, Mõõdukad ja Reformierakond – seiskas pensionitõusu kolmeks aastaks. Mart Laar ähvardas mäletatavasti pensione langetadagi.

Keskerakonna valimisplatvormis ja meie valimiseelsetes jaotusmaterjalides seisis: „Tagame pensionide ennakkasvu palgaga võrreldes."
Rahvaliidu esimees ja mitmed selle erakonna juhtfiguurid väitsid hiljaaegu, et nad olevat lubanud keskmiseks vanaduspensioniks 3000 krooni. See ei vasta kahjuks tõele. Minu käes on Rahvaliidu valimisbuklett, mille ühel poolel on IX valimisringkonna kandidaatide pildid, teisel aga lubadused: „Rahvaliit lubab Teile: kogu riigis luuakse 15 000 uut töökohta; perele lisaraha 520 krooni; keskmine vanaduspension 2500 krooni kuus (minu rõhutus – M.T.); põllumajandustootjatel on Euroopa Liidu konkurentidega võrdsed tingimused. Vali õiglus, vali Rahvaliit!"

Pensioniküsimus jääb püsti
Võib-olla eksis trükikoda, võib-olla ei juletud rohkemast unistadagi? Ent kui lubati, siis jääb ikkagi küsimus püsti. Miks Rahvaliit kaks aastat koalitsioonis olles pensione oluliselt ei tõstnud?
Aastate 2003–2005 pensionitõusudest pole eriti mõtet rääkida. Mäletame ju 2003. aasta suve 100-kroonist lepitusraha, kuigi pensionifondis oli 1,7-miljardiline jääk. Keskerakond plaanis 100-kroonist lisaraha juba veebruaris – veel siis, kui Siiri Oviir oli sotsiaalminister.
Aga tol korral oli Rahvaliidu esindaja sotsiaalkomisjonis selle vastu, mistõttu pensionitõus jäigi ära. Eakad oleksid sellega võitnud mitme kuu raha.
2004. aastal kaotas vanem põlvkond taas mitme kuu raha, sest 1. aprillil toimus ainult indekseerimine. Baasosa tõstmine ja tööaastatest lähtuv ümberarvestus sai teoks alles juulis.
2005. aasta pensionitõus oli aga riigieelarvega paika pandud ja oli kordades väiksem, kui Keskerakonna koalitsioonituleku järel ümber tehti.
Saan väga hästi aru, et kahe parempoolse parteiga koalitsioonis olles Rahvaliit ei saanudki eriti pensionide tõstmisele mõelda, ent võimalusi siiski oli. Kui 2003. aasta lõpul tekkis valitsuskriis, esitas Rahvaliit oma eelistused, mis koalitsioonipartneritele ultimaatumivormis lauale käidi ja millest mõni ka lahenduse leidis. Lootsin nende tingimuste hulgast leida ka pensionitõusu, ent seda seal polnud. Tähendab, pensionide tõstmine polnud Rahvaliidu prioriteet.
Kui eelmisel aastal nn 3R-valitsusliit lagunes ja Keskerakond koalitsiooniga ühines, olime meiegi valiku ees. Kas pensionitõus või astmeline tulumaks? Mõlemat poleks saanud. Me valisime eakate inimeste mured, sest pensionäre on aastaid alahinnatud ja kõrvale tõrjutud. Mäletate ju Edgar Savisaare üht põhjendust: vanemal põlvkonnal ei ole aega oodata.

Kesk valis pensionitõusu
Kordan veel: pärast pikki ja keerulisi läbirääkimisi loobusime maksureformist ja valisime pensionitõusu. See oli meie põhitingimus, ilma milleta poleks praegust koalitsiooni sündinud.
Otse loomulikult tegid pensionitõusu kolm valitsusparteid koos. Ent nagu ka peaminister Andrus Ansip TV3 uudistesaates ütles, oli pensionitõusu initsiaatoriks Keskerakond. Väga aus temast! Pärast seda lõppes ka õelutsevate kommentaaride ilmumine meedias ja Keskerakonna pensioniteemalise reklaamiklipi siunamine.
Niisiis, pole päris täpne, nagu head kolleegid-rahvaliitlased ajakirjanduses väidavad, et Keskerakond tuli Rahvaliidule appi või et Keskerakond olevat samuti pensionitõstmisest juttu teinud.
Muidugi võidakse mõnel pool sellist, ühele-poole-kaldu juttu uskudagi. Näiteks kas või Tartu vallas, kus „Tartu Valla Kuukirja" toimetaja Heino Sepp paneb lehte ainult Rahvaliidu artikleid ja kategooriliselt keeldub avaldamast keskerakondlaste omi. Kuigi tegemist on vallavalitsuse ja vallavolikogu (mitte erakapitali eest üllitatava!) väljaandega.

Oleme töötanud Rahvaliiduga koos
Siiski on selge, et mõtleme Rahvaliiduga eakate inimeste suhtes ühes suunas. Olime ju Mart Laari valitsuse ajal opositsioonis ja võitlesime juba siis koos, kui riikliku pensionisamba rahad Nestori–Kallase eestvõtmisel II sambasse ümber kanditi. Koos kogusime allkirju elektrijaamade ja raudtee erastamise vastu. Et meil tookord mõlemal õigus oli, näitavad ju tänased arengud.
Mõistan, et Rahvaliit ei saanud Juhan Partsi valitsuses toetada Keskerakonna pensionitõstmise eelnõu. Aga Rahvaliit oleks võinud vastu võtta meie kutse enne kaksikliidu moodustamist 2002. aasta algul või moodustada meiega valitsusliidu 2003. aastal, sest president Arnold Rüütel valiti ju ametisse ka Keskerakonna häälte toel. Siis oleksid pensionid juba praegu võinud läheneda 50 protsendile keskmisest brutopalgast. Paraku ütleb vanasõna: oleks on paha poiss!
Keskerakond ja sotsiaalminister Jaak Aab usuvad siiski, et viie aastaga jooksul peaks pension ulatuma pooleni brutopalgast. Loodan, et Rahvaliit tuleb meile selle saavutamiseks appi.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)