Süsteemi viga

ALLAN ALAKÜLA,      20. veebruar 2002


Eesti Vabariik tähistab sel nädalavahetusel soliidset 84. aastapäeva. Vaba Eesti riiki on siiski olnud kokku 33 aastat - 1918-1940 ja 1991. aastast tänaseni. Võtame sellest maha Saksa okupatsiooni ja Vabadussõja ning peaaegu aasta, mis kulus pärast taasiseseisvumist uue põhiseaduse ja oma raha kehtestamisele ning alles jääb vaid 30 aastat. Esimene kord andis välja 20, tänavu suvel saab täis 10 taasiseseisvat aastat.
Maailm on muutunud ja Eesti samuti. Ometi on mõni asi, mida esimesest iseseisvusest õppinuna saaksime seekord vähemalt üritada vältida. Kasvõi selle nimel, et kümne aasta pärast ei peaks tänased vastaspooled eksiili või vangilaagri unustuses jälle käsi laiutama - näeh, rohkem ei tulnud välja.

Jaak Allik arutleb tänases Kesknädalas (sama artikkel ilmus kaks korda lühemalt ka Mõõdukate Rahva Hääles), kuidas liita Keskerakonna ja Mõõdukate sotsiaaldemokraatlik potentsiaal. Küsimus on sootuks olulisem kahe partei liiderkonna antipaatiate ületamisest või nende parteide võimusuhteist. Asi on Eesti riigi alustalas.
Nii esimese kui teise iseseisvuse saavutamise juures olid olulisel kohal sotsid. Tõsi, esimesel korral viidi ametiühingutegelased alustuseks Irboska lähedale metsa ja lasti siseminister Hellati käsul maha. Vasaktiiva jälitamine käis Nõukogude ohule viidates läbi kahe aastakümne (Jaak Alliku isa on just see näide). Just siis kui Põhjamaades sündisid suure majanduskriisi tagajärjel ühiskondlikud lepped vasaku tiivaga, tuli meil võimule Päts.
Teise iseseisvusringi algul enam vasakpoolseid represseerida vaja polnud, sest ESDP sulas Mart Laari esimeses valitsuses ning toonane Rahva Keskerakond alles toibus Rahvarinde hiilgusest. Ametiühingud said nõukogude ajast päranduseks küll hulka materiaalvara, kuid Mõõdukate kaudu parempoolsetes valitsustes osaledes on jäänud majandus- ja sotsiaalkliima kujundamisel marginaalseks jõuks.
Unustame korraks näod ja nimed ning nendime, et Eesti riik läks esimesel korral hukka vasaku jalata. Ning märgime, et vasaku jalata üritatakse edasi liibata ka praegu.

Ajakirjandus on ühiskonna väike mudel. Kui taasiseseisvumise käigus oli ajakirjandus selgelt eesrindlikus rollis, siis hiljem on ajakirjandus ühiskonna sotsiaalsele arengule osutunud selgeks piduriks. Põhjamaaks olemise ideega mängiv meedia ei märka, et seal on ametiühingud, teiste hulgas ajakirjanike ametiühing maailma tipptasemel. See on keskne tegur, mis tagab toimetusliini sõltumatuse omanikust, toetab ajakirjaniku sirget selga tööandja esindaja ees - lõpuks on ajakirjandusvabaduse garant.
Eesti ajakirjanduse omanikud ei mõista, et selgrootu ajakirjanik ongi peapõhjus, miks meedia maine on viimastel aastatel hoogsalt langenud, miks meedia ei tule toime valvekoera rolliga. Ja meediaturg on kokku tõmbunud. Selgrootu on ajakirjanik aga toimiva tööturu puudumise ja selle vastu kaitset pakkuda üritava ametiühingu nõrkuse tõttu. Ametiühing, tunnistan Ajakirjanike Liidu esimehena ausalt, on paljudes toimetustes töötaja mitte lisakaitse, vaid lisarisk, mida julgevad võtta vaid tugevaimad, missioonitundega kolleegid.
Küsimus on jällegi hoopis laiem pelgalt ajakirjanike palkadest või isegi meedia usaldusväärsusest (sellest sõltuvast turu suurusest) või ajakirjanduse poliitilisest tasakaalust. Ajakirjanikud, kes ise ei osale oma ala ametiühingus, ei saa ka hea tahtmise korral aru põhjamaiste ametiühingute rollist terves majanduses. Nad näevadki ainult Põhjamaade suhteliselt ühtlaselt jaotuvat heaolu ning ei mõista selle alust - hästi kaitstud palgatöötajate (sh ajakirjanike) huve. Meedia mõistmatus pärsib aga kogu ühiskonna ametiühingulist mõtlemist.

Suurettevõtjad saavad aru, et vasaku jalata Eesti ei püsi enam kaua isegi senisel tasemel ning pakuvad rahvuslikku lepet. Ka selgelt parempoolsed erakonnad on seda taipamas (Isamaaliidu tulevases programmis on rahvusluse ja julgeoleku järel kolmas märksõna sotsiaalsus). Nüüd on aeg ka vasakpoolsetel jõududel enestel organiseeruda. See pole üksnes nende juhtide isiklik ega ka mitte nende parteide võimu küsimus. Sellest sõltub Eesti iseseisvuse kestvus.

Unustame korraks näod ja nimed ning nendime, et Eesti riik läks esimesel korral hukka vasaku jalata. Vasaku jalata üritatakse edasi liibata ka praegu.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (15)