Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Mõistmisest

LEMBIT KÄÄRID,      13. november 2013

Kas oleme mõnikord proovinud aimata dalai-laama saladust? Kuidas on see võimalik, et üks mees suudab kõiki inimesi m õ i s t a ja eikedagi s ü ü d i s t a d a?
 

Selline mõte tuli pähe meie ühe tuntud poliitiku teleesinemist vaadates. Häiris tema edevus ja sisutühi jutt. Tundsin, et vihkan teda. Kui poleks telerist kahju olnud, oleksin ehk kingaga visanud. Ja siis sähvis mõte: „Aga kui see mees seal telekas oleks ... minu vend?!" Tundsin, kuidas raev ihu seest hajus. Mul hakkas sellest mehest kahju. Oleks tahtnud talle appi minna, nõu anda, ise salamisi Loojat paludes, et ka kõik teised televaatajad teda mõistaksid, tema veidrusi andeks andes, ja ei süüdistaks teda. Nautisin tõdemust, et olin suutnud vabastada oma tunded äsjase vihkamise ahelaist. Tuba muutus valgemaks, nagu võtnuks ma eest päikeseprillid.


Üks kuulus mees on öelnud, et tõde otsides ära vaata oma südamest kaugemale. Nii me siis püüamegi mõista elu enda ümber justkui läbi südame ehk „tundeprillidega" vaadates, kaasa elades kõigele, mis toimub sellel maal, kuhu oleme elama määratud.



Kodanikutunne või kodumaatunne?

Hiljuti arutleti palju kodaniku osast riigielus, ka kodanikutunde tähtsusest. Ma ei oska kirjeldada (ka mitte ära tunda), mis on kodanikutunne ja mille poolest sellest erineb kodumaatunne, mis on mulle märksa mõistetavam, kuigi seda sõna pole enam ammu kuulda olnud.


Luuletaja Rudolf Rimmel kunagi võrdles inimeste argitundeid laevadega merel ja kodumaatunnet - kõikide tunnete krooni! - sadamaga nende laevade jaoks. Inimene ilma kodumaatundeta oleks nagu ulgumerele eksinud laev - ilma kodusadamata, ilma lootuseta, ilma tulevikuta.


Kui Eesti Vabariik tagasi tuli ja Virtsu sadamas ootava parvlaeva mastis lehvis kolmes koduvärvis lipp, mida sirelisinise taeva taustal nii mõnus vaadata oli, läksid õed-vennad oma kunagist kodupaika vaatama. Neid hirmutas aga kuri plakat „Private" ehk „Eramaa".


Sõber kurtis hiljuti, et talle tunduvat mõnikord, nagu oleks Eesti, kus ta elab, mingi anonüümse suuromaniku erafirma ja sealsed inimesed vaid odav tööjõuressurss. Alandav olevat tunda end oma Kodumaal vaid kellelegi kasumit tootva tööjõuressursina, otsekui ulgumerele eksinud laevana. Soovitasin tal terasemalt uurida silmapiiri: kas vilkuv tuluke taevarannal pole mitte majakatuli sinu kodusadama kailt?


LEMBIT KÄÄRID, Pärnu


Vt ka „Kas suudaksime mõista...?" (Kn 21. august 2013)

 



Viimati muudetud: 13.11.2013
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail