„Meedia keskpunkt“ 150

Kõigil oli kohutavalt kiire. Ruttasime ju kohale oma põhitöökohalt. Saatetegemisest sai lisatöö. Kuni tänaseks on juba peaaegu segamini – mõnigi kord tundub, et saatest on saamas põhitöö!

 Esmased meeleolud olid muidugi ärevad. Uus saatesari, uued ideed, uued väljakutsed. Kui põnev! Tallinna TV astus esimesi samme, kompas eetrit ja vaatajate suhtumist. Suur õnn, kui saad uuele ettevõtmisele õla alla panna! Ja kui veel asi edeneb ka. Nii me seda rõõmu oleme jaganud peamiselt kolmekesi, aga mõnikord ka tänu asendajatele.

 150 saate jooksul on meil käinud hulk külalisi: Edgar Savisaar, Allan Alaküla, Ester Šank, Margus Lepa, Toomas Lepp, Marika Tuus-Laul, Peeter Võsa, Indrek Veiserik, Siret Kotka, Rein Ruutsoo, Andres Raid jmt.

Ja need saated poleks sündinud ilma grimeerija Inga Patraku, režissöör Sergei Ledenjovi, operaatorite Arvi Pilli, Jan-Joonas Kimmeli, Artur Talviku, Oliver Rõõmuse, videoinseneride Hoveri Eeriku, Ahto Kloosteri, Margo Pajula jpt abita.

Kõigele üle- ja läbielatule vaatamata tundub ikkagi uskumatu, et poolteistsada saadet on nüüd tehtud. Heimar on muide ainus, kes saatejuhina on osalenud absoluutselt kõigis neis saadetes, on olnud vedur, takkalükkaja, innustaja, ning kui tarvis, ka lohutaja. Aga noh, ta on ka ainus TV-professionaal!

 Televisioonis on 150. saateni jõudmine siiski märkimisväärne saavutus. Kaugeltki iga sari selleni ei küündi. Nagu iga teatrilavastus ei jõua isegi mitte sajanda etenduseni, mõni peab vastu vaid 8–9 läbimängu.

 Tallinna Televisioonis on tänuväärne hulk poliitikasaateid, „Meedia keskpunkt“ (MKP) üks neist. Kuid me pole päris tavaline „kõnelevate peade jututuba“. MKP omapära seisneb selles, et lisaks päevapoliitikale analüüsime ka ajakirjandust, laiemalt – kogu meediat. Miks ilmus üks või teine artikkel just sel hetkel või just sellelt autorilt? Kas skandaal oli pelgalt juhus või ajastati see täpselt valimiseelsele ajale? Pole saladus, et meedia töötab ju alati kellegi huvides või kellegi huvide vastu.

 150 saate jooksul oleme haruharva avastanud peavoolumeediast lugusid, mis tunnustaksid Tallinna linnavalitsuse tegevust. Samas võib pea iga päev leida mõnes suuremas lehes või Rahvusringhäälingu uudistes padukriitikat pealinna tänavate, lasteaedade või koolide kohta.

Kas Tallinnas siis tõesti midagi head ega ilusat pole tehtud? Vastake ausalt, ajakirjanikud!

 Miks siis on ajakirjandus kallutatud? Lihtsa vastuse annab meie päevapoliitika. Ka see on kallutatud! Kui peaminister David Cameron Suurbritannia valimised võitis, astusid juba järgmisel päeval tagasi kõigi kolme kaotanud erakonna juhid. Meil kutsuti kaotajatest parteide liidrid Urmas Reinsalu ja Sven Mikser valitsusse ministriteks! Kellele eeskujuks!? Ja nüüd on nii valitsus kui ka peavoolumeedia iseenda võttest selili – koalitsioon istub kinni omaenda loodud mudas ja poris.

 Kui põhjanaabrite valimistel saavutasid „Põlissoomlased“ („Perussuomalaiset“) hinnatava teise tulemuse, siis ei visatud neid üle parda, nagu tehti Keskerakonnaga Eestis. Neile pakuti koostööd valitsuses. Kas Eesti president Toomas Hendrik Ilves, kes peab ennast Lääne kooliga poliitikuks, kortsutas kulmu, kui Savisaare erakond valitsuse moodustamisest kõrvale jäeti? Kas astus ta välja demokraatia kaitseks?

Ei! Miks siis peaks meie meedia moraal olema kõrgem Kadrioru peremehe kaksikmoraalist? Ka ajakirjandus ei löönud Keski valitsusse pääsemise nimel lokku, mis olnuks ju õiglane, vaid oldi paraku vait kui sukk.

 Need ongi kõige lihtsamad tõed, mida „Meedia keskpunkt“ vaatajaile saatest saatesse meelde tuletab. Mõnikord õrritav-ärritavalt, mõnikord harva ka eksivalt, aga alati ausalt ja siiralt.

 Meie soov on nakatada vaatajarahvas taas aktiivse kaasamõtlemise pisikuga. Nõukaaja lõpul, kui imetlesime ETV „Mõtleme veel“ hulljulgeid ideesid ja riigimeeste loodud IME-projekti, seisime Balti ketis ja laulsime Lauluväljakul vabaduselaule (kuigi Ameerikast hoiatati: ärge kõigutage Gorbatšovi paati!), siis oli eestlaste mõtlemisvõime tase väga kõrge. Televisiooni ja raadio poliitikasaated olid tollal populaarsemad kui ajaviiteprogrammid.

 Kuid pärast 1991. aastat, kui vabadus kätte tuli ja algas kapitalismi võidukäik, hakkas eestlaste aktiivne mõtlemisvõime tasapisi taanduma. Liiga karm argipäev astus meie ellu. Pere ülalpidamine läks nii raskeks, et mõtlemiseks aega enam ei jätkunud.

 Loovintelligents taandus poliitikast, sest oma riiki ju arvustada ei sobi. Isegi ülekohtuse omandireformi päevil, mil eestlased ise tuhandeid kaasmaalaste peresid omanike majadest tänavale tõstsid, jäid intelligents, ajakirjandus ja kirjanikud „erapooletuks“. Nad ei julgenud seista tõe ja õiguse eest. Ühel päeval maksab see kätte. Vähemalt on eestlaste ajaloos alati nii olnud.

 Kuid ajakirjandus pole kuigi sõnakas tänagi. Jah, natuke vingutakse valitsuse aktsiisitõstmiskava üle. Kuid nii pehmelt, et peaminister ei võta vaevakski kriitikale reageerida. Eesti poliitiline ladvik ajakirjandust kui omapoissi ei pelga, sest teab, et ohtlikult haiget talle trükisõnas ja eetris ei tehta. Vahel küll Rosimannuste-Pentuste „Autorollot“ või IRLi elamislube ja Kristen Michali rahaafääre paljastatakse, kuid – kisa suur ja villa vähe… Valitsus aga autorollotab edasi.

 Just siis teeb „Meedia keskpunkt“ kõva häält. Meenutab moraali, au ja ajalugu, hoiatab eestluse kadumise eest. Et inimesed, olge valvsad! Kusagil on piir, mida ei ületata – ka mitte valitsuses audidega kimades.

 Kallis rahvas, hakkame jälle oma peaga mõtlema! Vähemalt kesknädalaõhtuti Tallinna TV ekraani ees. Kui saatus lubab, siis sügisel jätkame…

URMI REINDE, HEIMAR LENK

[fotoallkiri]   MEEDIA KESKPUNKT: Tallinna TV-s on valminud järjekordne saade. Tegijaiks (paremalt) Mart Ummelas, Urmi Reinde ja saatejuht Heimar Lenk. Nii juba 150 korda järjest. Foto: Arvi Pill/Tallinna TV

Jaga |