Kantsleri minek

RAIMOND KALJULAID,      31. juuli 2002


Indrek Tarandi töötamine riigiametis sai alguse 1993. aastal. Seljataga Tartu Ülikooli ajalooteaduskond, töökoht AS Tartu Maja peadirektori asetäitjana ning sõbrad EÜSist, saab Tarandist peaminister Mart Laari nõunik. 1994. aastal annab parlament Laarile kinga. Tarandist on vahepeal saanud välisministeeriumi kantsler. Ta elab üle viis ministrit ning jääb siis ootamatult alla noorukesele Kristiina Ojulandile.
Selgub, et kantsler Tarand sõimas välisministeeriumi suvepäevadel Ojulandi: "Mis sa vene lits, siin õiendad!" Vahendab Eesti Ekspress. Selgub ka see, et purjus peaga autoroolis vahele jäänud kantsler on avalikkusele valetanud. Tema väitel istus ta pärast pikka kojusõitu juhiistmele Tallinnas. Tegelikult oli Tarand roolis juba piiri ületades. Valitsus laseb kantsleri lahti.

Enne vallandamist loetakse Tarand nii esimesse Eestisse kui ka võitjate põlvkonda kuuluvaks. Perioodil 01.01 - 31.12.2001 teenib kantsler Tarand märkimisväärse raha: põhipalka 233 804 ja lisatasu 130 970 krooni.
Riigisektori matemaatika tähendab Tarandile seda, et lisatasu makstakse 33 136.35 krooni "täiendavate ülesannete" täitmise eest; staazhi eest avalikus teenistuses lisaks veel 10 009.95; "keeletasu" annab 20 019.90; teenistusastme eest tuleb juurde 18 804.55 ning kõige kosmilisem number - 49 000.00 - makstakse "ühekordse lisatasuna". Aasta 2001 on hea aasta.

Keskmõte: Siis tuleb isepäine, kui mitte iseseisev Kristiina Ojuland ja kõigutab paigast kogu välisministeeriumi harjumuspärase maailmapildi. Muidugi ei saa see ennast mugavaisse kabinettidesse sisse elanud aparaadile meeldida.

18. maist saab Tarandist "meie mees Vatikanis". Paavsti 81. sünnipäeval annab Indrek Tarand - Eesti erakorraline ja täievoliline suursaadik Püha Tooli juures - Paavst Johannes Paulus II-le üle oma volikirja. Paavst omakorda annab Tarandi kaudu edasi oma parimad soovid eesti rahvale, lubades rahu ja Eesti helge tuleviku eest palvetada.
Möödunud kolmapäevases Postimehes muretseb Argo Ideon selle pärast, milliste mõtetega peaks Vatikanis vastu võetama vääritu teo pärast kantsleriametist vabastatud suursaadik Tarandi külaskäik. "Kas Tema Pühadusel on põhjust ka Tarandi lahkumise motiive pärida, või, neid teades, manitseda kohalt lahkuvat Eesti Vabariigi auesindajat pattu kahetsema?" küsib ajakirjanik.

Samas Postimehes tõttab Tarandile appi ka endine välisminister Toomas-Hendrik Ilves. Üüri pakkumine olla Ojulandi luul, peale selle on Ojuland kehv minister, sajatab Ilves. Lömitamine Tarandi ees on välisministeeriumi enamikule krooniline. Samasse kategooriasse langevad ka vallandamisele järgnenud valulikud reaktsioonid erinevatelt Eesti välisesindajatelt.
Kui Raul Mälk, välisministeeriumi poliitika planeerimise osakonna peadirektor, lahkab välisministeeriumi aastaraamatus 2001 küsimust poliitilisest otsustusest ja õigusest, siis ta leiab, et "välispoliitilised otsused on paljuski määratletud põhiseaduse, välissuhtlemisseaduse ja teiste seadustega. /.../ Ametnikele jääb võimalus "Yes, Minister" kõrval ka "No, Minister" öelda, ent seda siiski peamiselt juhul, kui pakutav lahendus on seadustega vastuolus." Sama argumentatsiooniga õigustab oma allumatust kantsler Tarand valitsuse istungipäeva hommikuses Postimehes. Jääb mulje, et välisministeeriumis oli "Jah, ministri" ja "Ei, ministri" kõrval ainult üks ja õige vastus kantslerile.

Siis tuleb isepäine, kui mitte iseseisev Kristiina Ojuland ja kõigutab paigast kogu välisministeeriumi harjumuspärase maailmapildi. Muidugi ei saa see ennast mugavaisse kabinettidesse sisseelanud aparaadile meeldida. Tarand ei pea palju uutest tuultest, ent temagi peab tõdema, et "kehva välisministri" valitsemisajal tõuseb Euroopa Liidu pooldajate hulk kaheksa protsenti, vastaste hulk väheneb kaks protsenti. Liikumine Euroopa suunal aktiviseerub - Eesti on tagasi konkurentsis. Riigi välispoliitika astub mööda pragmaatilisemaid radu. Üks tee on ette võetud Venemaa suunas. See on rohtunud rada, mis välisministeeriumis ammu unustatud. Tarand pole seda ka otsinud.
Konkreetsete tegude asemel sõnastab ta välisministeeriumi aastaraamatus 2001 struktuurireforme käsitlevas tekstis lause: "Tänu paljude juhtide pingutustele ning enamiku kaastöötajate mõistvale suhtumisele..." Pöörake tähelepanu - nii näidatakse koht kätte nendele, kes ei kuulu ei "paljude" ega "enamike" hulka. Kindlasti ei kuulunud nende hulka uusi lahendusi otsiv blond välisminister. Nüüd ei kuulu nende hulka ka kaheksa aastat samal toolil istunud Tarand.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (27)