Soomlased on soomekeelsed, eestlased ingliskeelsed

Ja miks peakski keegi oma keele kasutamisele ilma mõistliku põhjuseta mingeid piiranguid seadma? Mingi väärikus ja rahvuslik uhkus võiksid ja peaksid ikka säilima. Nii saavad sellest aru ülalmainitud soomlased.

Emakeel või lennuohutus??!!

Meie president kirjutas seadusepügalale aga kibekiirelt alla, ja eesti keel peab olema seega taeva alt kadunud. Seesama president, muide, on kogu aeg kinnitanud emakeele tähtsust, rõhutanud selle rolli rahvuse püsimisel ja rahva enesemääramisel. Üksainus uudissõna presidendi poolt välja kuulutatud sõnausel saab oluliselt rohkem tähelepanu ja kiitust, kui praktiline hauakaevamine eesti keele oskus- ja erialasõnavarale.

Kus siin mingigi loogika on? Seda polegi. Ilmselt huvitab presidenti eesti keele tegelik seis ja püsimajäämine samapalju, kui meie rahvusülikooli rektorit, kes kutsus alles hiljuti üles üleüldse inglise keele peale üle minema.

Gerli Rebane, ameti poolest Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi lennundusosakonna juhataja, suutis siiani taevaavarustes edukalt kasutatava eesti keele kohta konstrueerida isegi sellise alternatiivi: kas põhiseaduses seisab eesti keele säilitamine või lennuohutus? Lennuohutusega pole siin mingit pistmist, või kui on, siis vastupidises suunas. See tähendab, et paljud eralendurid jäävadki taevas vait – emakeel keelatud, kahekümne aasta jooksul korralikuks aetud oskussõnavara kasutada ei tohi. Kujutlege kasvõi kriisiolukorda, kus kaks eestlast omavahel kramplikult võõrkeeles peavad rääkima; lihtsam oleks ju loomulikul teel asju ajada.

President asus lendurite kriitikatulva all küll otsima õigustusi. „Riigipea palvel tänan Teid lennundusseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse kohta seisukohtade esitamise eest,“ vastas presidendi kantselei Eesti Lennundusameti juhile Helen Reinholdile adresseeritud vastuses. „Puudulik kaasamine ja ebaõnnestunud teavitus seaduseelnõu menetlemisel on kahetsusväärne. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on lubanud astuda vajalikud sammud, et väärtõlgendusi vältida.“

Mis väärtõlgendustest Ilves räägib, jääbki selgusetuks. Puudulik kaasamine ja ebaõnnestunud teavitamine ei tekitanud presidendile mingeid probleeme enne seadusele allakirjutamist. Ega tekita ka nüüd.

Koogutamine võõraste suunas

Piloodid on ühel meelel, et seadus on ilmne koogutamine Euroopa, või mine tea, isegi Ameerikast tulevate initsiatiivide suunas. Teada on, et oma pilootidel on praegu tööga üsna kitsas. Välismaalt tulevad vähema kvalifikatsiooniga lendurid, kel lennutunde karjääri huvides väga vaja, on nõus siin isegi peale maksma.

Oluliselt madalama kvalifikatsiooniga lendurid ja lennujuhid mujalt on nõus siin tööd tegema sageli väiksema palga eest, see on aga juba otsene oht lennuohutusele, oma rahvuslikust lennundusest rääkimata.

Suur pilt on nukker – president võitleb eesti keele kasutamisareaali vähendamise eest, ministeeriumi elu- ja lennundusvõõrad ametnikud annavad parima, et rahvuslik lennundus üldse kaoks. Loosungid on hoopis vastupidise sisuga, sisulisteks vastusteks pole ametnikud samuti võimelised.

Lennunduspoliitika puudub

Tegelikkuses puudub meil aga lennunduspoliitika, mis meie oma rahva ja riigi huvid etteotsa seaks. Üsnagi kõnekad on kunagise kantsleri Signe Ratso sõnad Pärnu lennuvälja perspektiivist kõneldes – ei saa lubada, et Tallinna lennuväljale tekiks konkurents.

Paraku juhivad meil lennundust, nagu muuseas ka merendust, võhikutest poliitikud. Siis pole imestada enam millegi üle. Pärnu lennuväljal oli 2,5 km pikkune maandumisrada, olid tehnilised võimalused instrumentaallendude jaoks. Täna on seda rada 800 meetrit, lennujaam alles vaid sümboolses tähenduses ja Ratso ähvardusest on saanud tegelikkus.

Niipalju siis regionaalpoliitikast, rahvuslikust lennundusest ja emakeelest, millest kaks viimast, vaatamata ametnike ponnistustele, ikka veel edasi eksisteerivad.

Jaga |