Esimene eelistus on inimlikkus

Ütlete – elus nii ei juhtu. Ei juhtunudki, nagu Laekvere tuleõnnetuse puhul nägime. Meil on Eesti edu tingimuseks sallivus teistsuguste suhtes (Ilves) ja globaalne mõtlemine (Forbes), oma rahva asjad siia hulka vist ei kuulu.

Aplalt neelasid lugejad, kuulajad ja vaatajad ülimalt traagilise loo kajastusi, kus kirjeldati kahe lapse ja ema tulesurma 2. jaanuari hommikul. Arutleti, kellele ema helistas. Miks just oma mehele ja mitte päästeametile? Päästeameti seisukoht kõikus suure naelaga teadetetahvlil – majas elektrit polnud ja seetõttu ei saanud tulekahju süttida elektri süül. Kirjeldati standardsituatsiooni või anti õigemini tavaselgitus: ettevaatamatus lahtise tulega ümberkäimisel.

Pere ise tundus eemalt vaadates igati ontlik ja ühtehoidev. Seega emotsionaalses mõttes on üsnagi loomulik, et ema helistab mitte päästeametnikule, vaid oma mehele. Pere „viga“ oli selles, et ta oli vaene.

Üldsus hoidis oma hoolivuskõnesid ja nõretavaid läkitusi prime time`iks. Vahetult olid möödunud kõikvõimalikud jõuluaegsed „tunnelid“ ja ilukõned. Sinna peresse tuli kõigepealt teade elektrivõla kohta, ja siis keegi hoolivusest üsna kaugel seisev isik, kes küll teadis pere olusid, keeras ometi elektrikraanid kinni.

Kuidas elavad, mida teevad – see pole enam kellegi asi. Elektrivõlg on ju üleval, õige asi, ja arved peavad olema makstud. Seda väidet kuidagigi kahtluse alla panemata on kogu loost kadunud inimlik mõõde. Seda viimast ei näinud kahjuks ka ajakirjanikud, ja kui nägidki, siis vaid takkajärele – no küll oli jube õnnetus, oleks pidanud ikka võlad ära maksma, poleks lihtsalt pidanud nii vaene olema… Inimlikkus kipub meie seast üleüldse ära kaduma.

Üsna võikaks teeb kogu loo asjaolu, et Eesti Energia ja tema tütarettevõtete puhul on tegemist riigiettevõtetega, mille aktsionärid ehk omanikud olid ka pereisa ja hukkunud pereema. Oma panuse konkreetse raha näol on see pere andnud ka Eesti Energia avantüüride kinnimaksmiseks kasvõi Utah's (USA).

Aga polegi midagi imeks panna! Kõiges lööb välja ja annab tooni projektipõhisus. Kalendris säravad väljakuulutatud pidupäevad. Tõeline hoolivus on isegi riigi esimese institutsiooni – presidendi – arvates taandunud vaid sellele, kuidas sallitakse geisid. Normaalsed ja rahvast taastootvad (kuid vaesed ja vähetuntud, et mitte öelda patoloogilised?) inimesed võivad rahulikult sisse põleda. Või õppigu elektrita läbi ajama? Euroopa Liidu energiadirektiiv, millest meie valitsus kangekaelselt vaikib, kinnitab otsesõnutsi, et mingi elekter peab jääma ka neile, kes võlgu on. Direktiiv suisa kohustab riike välja töötama meetmed kõige vaesemate kaitseks – aga just eurodirektiivide tarbijakaitset käsitlev osa on meil millegipärast tabu...

Kuis on võimalik, et kohtutäiturid tõstavad kodudest välja sadu perekondi, sageli koos lastega. Kas nendest kasvavad meie julgeoleku kindlustajad? Kuid väljatõstjad/täiturid on mõne erakonna suursponsorid, kes teenivad väljatõstmiste pealt. Nii nagu Eesti Energia teenib ka elektri taas sisse lülitamise pealt.

Paljude jaoks diktatuuririigis Venemaal pole näiteks selline asi võimalik. Võlgu jäänud kodanik või pere peab saama kohtuotsuses märgitud inimväärse elamise. Araabiaski jagab pank võlgniku riske ja kedagi ei tõsteta kodunt välja.

Pacta sunt servanda – lepinguid tuleb täita. Jah, ei vaidle vastu, see ongi nii. Kuid kui riik minetab asju käsitledes igasuguse inimlikkuse, pole meil perspektiivi rahvusena säilida. Valitsus on koalitsioonileppes, muide, tingimusteta leppinud, et riik jookseb tühjaks ja iive on negatiivne. Ebainimlikkus suurendab tendentsi veelgi, ja eks igaüks otsi paika, kus teda eelkõige inimeseks peetakse.

Muuseas, siit lahkujate põhimotiiviks inimlikkus just ongi. Palk ja olme on alles teine eelistus.

KESKMÕTE: Igaüks otsib paika, kus teda eelkõige inimeseks peetakse.

ANDRES RAID, vabakutseline ajakirjanik, kandidaat Keskerakonna nimekirjas Jõgeva- ja Tartumaal

Jaga |