Siiri Oviir: Ukraina alustamas uut arengujärku

On öeldud, et revolutsioon sööb oma lapsi. President Viktor Juštšenko pälvis neil valimistel vaid veidi üle 5 protsendi ulatunud toetuse. Teine oranži revolutsiooni kangelane Julia Tõmošenko jäi lõppvoorus alla Viktor Janukovitšile, kes on rahvahulkade Maidanile [väljak Kiievis, kus 2004. a. korraldatud „oranžid" telklaager-meeleavaldused tõid võimule president Viktor Juštšenko - Toim.] protestima tuleku põhjustanud endise presidendi Leonid Kutšma soosik.

Nii esimeses kui ka teises valimisvoorus kandideerijate vastu hääletas üle 5 protsendi valijaist. Demonstratiivselt tegi seda lõppvoorus ka president Juštšenko.

Vanad lahkhelid elustusid

Lahkhelid temperamentse, sõnaosava ja võitlejaloomuga Julia Tõmošenko ning vaoshoitud, kompromisse eelistava Viktor Juštšenko vahel ei tekkinud viimaste valimiste käigus, vaid tunduvalt varem, juba 2000. aastal, kui Juštšenko oli peaminister ja Tõmõšenko tema asetäitja. Tol korral lõppes nende „koostöö" Tõmošenko vangistamisega, küll aga mitte süüdimõistva kohtuotsusega.

Vaatamata iseloomude erinevusele suutsid nad 2004. a. käsikäes võidelda Ukraina demokratiseerimise eest ja koos viisid nad riigi ka vastu uuele tulevikule. Rahvas usaldas neid ja lootis neilt palju.

Küllap on neil mõlemal hindamatud teened, et rahvas on konsolideerunud, käib valimas (viimaste valimiste aktiivsus oli suur - üle 70%) ja eeldab, et ka teda kuulda võetakse. Sõnavabadust ja tänase vaba meedia olemasolu võib samuti kirjutada viie aasta taguste revolutsiooniliste sündmuste arvele, mil sai võetud suund vabadusele ja inimõiguste austamisele. Ja see pole sugugi vähetähtis.

Mis juhtus siis nüüd, viis aastat hiljem, et üks Maidani peakangelastest juba esimeses valimisvoorus löödud sai ja napi 5 protsendiga kõigest viienda tulemuse pälvis, teine aga lõppvoorus kaotas opositsioonijuhile?

Kindlasti ootas rahvas presidendilt ametisolekul kindlamat otsustustahet ja tegusid. Eks oma jälje jättis ka pidev lahkheli Julia Tõmošenkoga, mida viimase teistkordsel valitsusjuhi kohustuste täitmise ajal enam varjatagi ei püütud. Kõik see viis selleni, et president sai endale võimsa konkurendi omaenese elektoraadis. Ja lõpuks, ise valimisvõitlusest välja langenuna, tegi ta risti lahtrisse „Kõige vastu". Võimalus mitte toetada kandideerijaid ja nende vastu hääletada on Ukraina valimisseadusega antud. Küllap tekitas seegi segadust ja apaatiat ka valijate, endiste Maidanil osalejate hulgas. Aga samas, kui ajalooliselt vaadata, olid nad kohustatud koos edasi minema. Need erineva ümbruskonnaga erinevad inimesed, kes erinevatel aastatel elasid üle nii omavahelise kiindumuse kui ka omavahelise lahutuse, oleksid pidanud käituma tõeliselt riigimehelikult. Mitte iseenese, vaid oma riigi pärast. Selle Ukraina pärast, mida nad käsikäes Maidanil kaitsesid. Selle Ukraina pärast, kes neid usaldas.

Rahvas vastuoludest väsinud

Rahvas on aga vastuoludest väsinud, seda enam, et majanduskriis on elatustaseme veelgi allapoole tirinud ja töötuse taseme ligi 20 protsendile tõstnud. Peaminister Tõmošenkole heidetigi ette majanduse langust (14,5%), tööpuudust, kõrget inflatsiooni (üle 16%), ka väheseid tegusid korruptsiooni tõkestamisel. Ja reeturlikkust. Seda viimast just tema korduvate visiitide pärast Venemaale. Asjaolu, et need visiidid olid tingitud hädavajalike gaasitarnete jätkumisest ja eesmärk ka saavutati, süüdistajaid ei pidurdanud.

Toetajaskonnad erinevad

Lõppvoorus pälvis Julia Tõmošenko võidu Lääne- ja Kesk-Ukraina 17 regioonis  ning kogus ligi 11,6 miljoni valija toetuse. Võiduks sellest ei piisanud.

Opositsiooni liider Viktor Janukovitš  oli võidukas Ida- ja Lõuna-Ukraina kümnes regioonis, kogudes ligi 12,5 miljonit häält, seega ligi 900 tuhat enam kui vastaskandidaat. Ka suutis ta paremini innustada rahvast valimistel osalema, teda toetavates regioonides oligi valimisaktiivsus kõrgeim.

Vastaspool on Janukovitšile ette heitnud Venemaa huvide esindamist jms. Jah, ta pole olnud nn vabadusvõitlejate hulgas, kuid kahekordsele ekspeaministrile ei ole oponentidel midagi konkreetset olnud ette heita Ukraina huvide vastu tegutsemises. Üldjoontes peetakse tema tööd valitsusjuhina toimekaks.

Tegelikult ei erinenud kaks viimase vooru kandidaati ideoloogiliselt teineteisest millegi poolest, pigem oli erinevusi rõhuasetustes.

Keskvalimiskomisjon kiirustas

valimistulemuste ametliku väljakuulutamisega. Kuigi aega olnuks 17. veebruarini, ometi tegi ta otsuse pühapäeval, 14. veebruaril, samas teades mitme regiooni valimistulemuste kohtulikust vaidlustamisest. Kohus peataski keskvalimiskomisjoni otsuse jõustumise, kuid Tõmošenko võttis hagi tagasi.

Presidendivalimisi Ukrainas oli jälgimas sadu välisvaatlejaid, kelle ühisel hinnangul oli tegemist  demokraatlike, seadusi järgivate valimistega. Asjaolu, et Ülemraada kolm päeva enne teise vooru valimispäeva muutis valimisseadust, loeti pelgalt tehniliseks, sest  muudatus puudutas ju vaid valimiskomisjonide liikmete arvulisust otsuse tegemisel.

Ülemraada  otsustas uue presidendi inauguratsiooni läbi viia 25. veebruaril.

Edasine otsustatakse Ülemraadas

Koalitsioonist, mille üle praegu käivad pingelised läbirääkimised, sõltub uue peaministri nimetamine.

Ülemraadas on 450-liikmeline. Viktor Janukovitši juhitaval Regioonide Parteil on 172 kohta. Enamuskoalitsioon vajab vähemalt 226 häält. Spiiker V. Lõtvõni juhitav blokk ja kommunistid on oma toetuse andnud, puudu jääb veel vähemalt 8 häält.

Ülemraadas on esindatud 12 erakonda. Tõenäoliselt kauplemisruumi valimiste võitjale jagub. Valijad on aga huvitatud sellisest koalitsioonist, mis tegusalt kaitseks Ukraina riigi ja rahva huve.

SIIRI OVIIR, Euroopa Parlamendi ja Ukraina Ülemraada koostöökomisjoni asepresident

Jaga |