Aga kui taat ei sure õigel ajal?

Kuna majandussüsteem ei suuda enam kanda järjest kasvavat vanurite hulka, tuleb loobuda Bismarcki loodud pensionimaksmise tavast ja minna tagasi aega, kus pensioni kui sellist veel ei tuntudki. Seda enam, et inimkond olevat 35 tuhat aastat saanud ilma pensionita hakkama suurperedena (arvatavasti enama sellest ajast siiski karjadena), kus neli põlvkonda istus ühiselt söömalaua taga ning läks üheskoos metsa või põllule töötama. (Selline viis on hea selle poolest, et Issanda vits laste näol tabab eelkõige lapsevanemaid, mitte süütuid, sageli lastetuid kaaskodanikke.) Noil mõistlikel aegadel ei tulnud ühelegi taadile-eidele pähe hullu mõtet vastu hakata ainuüksi põduruse,vanuse või väsimuse põhjendusel, teab hr Arrak, kelle vanaisa loodetavasti taevastel randadel ringi uitab ja sealset priipõlve naudib.

Pealegi olla need pensionitahtjad ise süüdi! Oleks tulnud rohkem lapsi teha, s.t täita Maa lastega ja anda lastele võim, nagu see nüüdsest olema hakkabki.

MARGA TIITUS

Jaga |