Kas platsipuhastustööd tuleks jätkata?

RALF R. PARVE,      10. juuli 2002




Rõõmuga tõdeme, et kümneaastase töö tulemusena on nõukogudeaegsed ja toona edutud kirjandusentusiastid suutnud tänaseks koostada nimistud ja panna oma artiklites julgelt kirja pea kõik need avaliku ning kultuurielu silmapaistvad tegelased, kes pidid aastail 1940-1987 olude sunnil kiitma isakesi Leninit ja Stalinit ning kommunismitonti.
Kahetsusväärselt on neil ja meil jäänud kahe silma vahele samasugused tegelased esimese Vene okupatsiooni aegadest aastatel 1710-1918. Selliste mõtetega ma ühel õhtul uinusin. Mida ma unes nägin, vääriks aga meenutamist.

Viru vanne Kreutzwaldi moodi

Esimesest üldlaulupeost on möödas kolm aastat. Kalender näitab 1872. aastat. Meie lauluisa ning rahvuseepose autor Friedrich Reinhold Kreutzwald ülistab härdalt Peeter I-st, kes raius akna Euroopasse. Ta jättis eksikombel Stalini meelapahaks aknalauale istuma kolm väikest lapsukest - eestlased, lätlased ning leedulased. Lauluisa kiidab:
"Peeter oli praeguse määratu Vene riigi suuruse ja tugevuse, nõnda kui rahva harimise esimene looj, meie Eesti- ja Liivimaa kohta aga veel suurem heategija".
Kindla ja rahuloleva seisukoha leiab Lauluisa ka verise ja näljahädaga lõppenud Põhjasõja ning Vene okupatsiooni alguse kohta. Mööndes, et algas igavesti tore aeg, "mille läbi Venemaa vägi ja validus kõigiks aegadeks kindlalt põhjendati".
Vaat mis mees oli Kreutzwald, kes praegusaegsete hinnangul võttis endale nõudlikke esteetilisi ülesandeid ega hoolinud odavast menust.

Sashasid ülistati ohjeldamatult

Suur Venemaa on alati silma paistnud oma Aleksandrite ehk Sashade rohkusega. Neid jätkus ka tsaaride sekka. Kreutzwald hindas Aleksander I-st, kes olla ta 1877. aasta hinnangul miljonitele alamatele õnnevilju kasvatanud.
Pastor Johann Mattias Eisen aga arvab, et väga tore tsaar on Aleksander II. Ta paneb 1880. aastal truualamlikult kirja:
"Täie õigusega võime ütelda, et niisama nagu Peeter I-ne, ka Aleksander II-ga uus aja jagu Vene maa ajaloos algab ja et meie armulise keisri nimi kõigi Vene riigi rahvaste suhu igaveste elama jääb! Meie omalt poolt soovime iga Vene riigi alamaga, et meie praegune armuline keiser veel kaua, kaua aega Vene maad armulikult valitseks, kaitseks ja hoiaks ning hüüame paludes: "Bozhe tsarja hranii!"
Kahjuks jääb Eiseni vaimustavast toetusest väheks. Alles viiendal katsel suudavad venelased oma ja Eiseni armastatud tsaarile 1881.a otsa peale teha. Oma unenäos veel aastas 1881 olles ei oska ma aga ette kujutada, kas 1953. a suudab Marie Under Stalini surma puhul midagi nii ilusat kokku kirjutada nagu Emajõe ööbik Lydia Koidula, kes sattus tsaari surma puhul lausa hüsteeriasse. Juba atentaadijärgsel päeval kirjutas ta Kroonlinnast oma õele:
"Vaene õnnetu monarh. Armastus, mida sa oma rahva pärast nii rikkalikult oled ära teeninud, ei paista sinu venelaste hulgas siin mitte palju välja".

Eesti veri jookseb rõõmsalt kalli keisri eest

Nüüd on käes 1883. aasta 15. mai. Moskvas kroonitakse juba kolmandat Sashat - Aleksander III. Kõpsti on uue tsaari tulekuga talupojalaulikul ja "Eesti ärkamisaja ideedest innustunud" Ado Reinvald'il valmis ilus lulla:
"Oh sa kallis Keiser
Kõige ilma ees
Sinu jalge ette
Roomad Eesti mees.
Sinu eest ta annab
Ihu, hinge, verd -
Sina kuivatasid
Rahva nutumerd".
Muistse vabadusvõitluse ja rahvaluule ainetel ballaade kirjutav Jaan Bergmann kirjeldab pugejalikult ja vabatahtlikult Kremli saali, kus kroonimispidustustel ilmuvad tsaaripaari ette tervitajad:
Ning suurte järel väiksem
astub sinna.
Eestlane argselt hüüdes
Õnnela:
"Oh helde keiser, vägev,
suur ja vahvas,
Truu igavest on sulle Eesti
rahvas!"
Ado Reinvald on aga oma parimate lootuste ja truualamlikkusega üle prahi, Teda ei suuda ületada isegi hilisemad, stalinlike aegade poeedid:
Kuule, rahvas -
Rõõmusta -
Majesteet ei unusta sind
Ära,
Mõtleb sinu peale armuga.
Sest sa oled truu ja Eesti
Veri
Jookseb rõõmsalt kalli
Keisri eest.
Ja äkki ma näengi lossiparketil lausa doonoritena roomavaid, ikka ja alati truualamlike maa- ning linnaelanike parimaid esindajaid Eestimaalt. Tagaplaanilt kostab räme karjatus: "Kaabakad, miks viina põle?"
Ärkan. Väljas hahetab. Olen mitte tsaarikojas, vaid kodus, Eesti Vabariigis, oma voodis. Naabritrepikoja napsine elanik skandaalitseb, et ajal, mil kodus pole tilkagi viina, on naine, lollakas, raisanud viimase raha leiva ning kartulite peale.
Oh, millist jaburat und ma küll nägin! Kuigi! Kui kokkulangevad on meie reaalsus ja meie unenäod?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)