Savisaar esitles "Tõde Eestist"

Minult on küsitud: kas usun, et eestlased on enese teadmata surutud katsejänesteks? Meie riik oleks justkui üks 45 000-ruutkilomeetrine katselabor?

Lugedes Edgar Savisaare uut raamatut „Tõde Eestist", saab kinnitust ärevakstegev tõdemus - Eestist ongi saanud kummaline eksperimendilava. Selline Matrixi-laadne Ansipi pilvitu europaradiis, kus julmade inimkatsete läbiviijateks on meie oma rahva õdedest-vendadest valitsejad, kes mantrana kordavad mõttekuritegusid eemale peletavaid dogmasid, mille vastu eksijaid ähvardab tõepolitsei ehk kapo. Valemõtlejad mõistetakse meedias avalikult süüdi ja hilisem õigeksmõistev kohtuotsus ei oma enam mingit kajastamisväärtust.

Sadistlikud inimkatsed eestlaste kallal

Viimased kuus aastat kestnud sadistlik inimkatse eesti rahva kallal näitab ilmekalt, kui ahastavalt orjameelseks võib üks rahvas osutuda, kui teda Vene Karuga pidevalt hirmutatakse. Selle haiglasliku eksperimendi künistlikuks „tippšedöövriks" on päikeselise Kreeka toetamine miljarditega ajal, kui valitsusmeedias taotakse trummi kärpimise ja kasinuse hädavajalikkusest, kuigi kümned tuhanded alavääristatud Eesti lapsed ja pensionärid peavad ebainimlikku puudust kannatama. Keeldun uskumast, et eestlaste näol on tegu masohhistliku rahvaga, kellele nürimeelne piinlemine naudingut pakuks. Siiralt loodan, et me selle aasta kohalikel valimistel parempopulistidele koha kätte näitame.

ERR - Eesti Reformierakonna Ringhääling

Kes on vähegi viitsinud jälgida meediat ja eriti seda, kuidas erinevaid teemasid valikuliselt käsitletakse, on juba ammu aru saanud, et podiseva pealispinna all käivad võimsad kindla käega juhitud allhoovused. Jätkates kulinaaria-allegooriaga: siis kuskil on justkui nähtamatu fooliummütsiga kokk oma suure kulbiga. Keegi serveerib alati just sellist toitu, mida võimukoalitsioon Toompealt tellib. Meie meedia toidulauda suunatakse, selle soolsust, hapukust ja magusust reguleeritakse ning koostisainete puhul tehakse kallutatud valik. Ma ei räägi üksnes Kanal2-st, Postimehest või Delfist. Usaldusväärsuse on kaotanud ka reformierakondlase juhitav ERR (loe: Eesti Reformierakonna Ringhääling), kus saateid juhivad kahtlasi seemneid söönud mehikesed.

Illusioonid on purunemas

Kui viia köögiallegooria riigi tasandile, siis märkame, et köögis olevatest roiskunud toiduainetest, rottidest, hallitusest ja prussakatest meile ei räägita. Teame ju, et maapiirkonnad tühjenevad, rahvas rändab kodumaalt ära, majandus on jõuetu ja vaesumine suureneb. Pilt ei ole seega selline, nagu meile näidatakse ja räägitakse. „Tõde Eestist" pajatab halastamatult sellest, miks ja mis seal köögis tegelikult toimub. Lihtsas maakeeles väljendudes: Savisaar paneb meile kõigile südamele, et kui me midagi ette ei võta, lastes edasi s***st saia teha, pole meil varsti enam midagi suhu pista, sest ka see illusioon saab peatselt otsa.

Savisaare raamatust rõhutaksin eestivenelaste ja Venemaa läheduse kasutamata potentsiaali temaatikat. Eestis elab ca 300 000 venekeelset inimest, ent siiani ei ole valitsus suutnud seda massi meie riigi hüvanguks piisavalt rakendada, võtta neist maksimumi meie kõigi heaolu tõstmiseks. Eestivenelasi vaadeldakse siiani kui probleemi, mitte kui võimalust, kelle abil näiteks Venemaa ja teiste nn endiste liiduvabariikide turgudele edukalt siseneda.

Lahing Eesti tuleviku pärast

Idapoolsete riikide ärisuhtlus eeldab teatavasti ka teistviisi häid sidemeid. Asjadele tuleb sealpool piiri läheneda kompleksselt, millest ei taha või ei suuda Eesti tänane valitsus kahjuks aru saada. Tänasele valitsusele meeldib Soome eeskuju järgimise asemel Venemaale hoopis pidevalt hambaid näidata. Kuigi võiksime headest suhetest kasu lõigata ja meie kümnete tuhandete laste ning eakate kõhutäite eest hoolt kanda. Kui tahame olukorra paranemist, tuleb Eestil vahetada valitsust, sest meie riik ja rahvas vajavad selget muutust, uut kindlat sihti ja jõulist tõuget värskes suunas. Niikuinii teisel pool Peipsit ja täna ka juba õnneks siinpool Peipsi järve praegust peaministrit kindlasti enam ei armastata, kikilipsuga pingviinist rääkimata.

Parempopulismi ike meie rahva üle on murdumas, ent sellest hoolimata pole lahing Eesti tuleviku pärast veel kaugeltki võidetud, sest võimulolijad on oma positsioonid tugevasti kindlustanud.

Alternatiiv praegusele poliitikale

Asusin kõnealust teost lugema lootuses, et raamatus ei räägi Keskerakonna esimees mitte üksnes sellest, mis on olnud, vaid ka sellest, mis ootab meid tulevikus. Kogu aeg küsitakse, mis oleks praeguse poliitika alternatiiv? Kus on uued ettepanekud ja lahendusvariandid tänasest olukorrast välja tulekuks? Savisaare „Tõde Eestist" pakub vastuseid kõikidele nendele küsimustele. Autor suutis ka seekord demonstreerida talle niivõrd omast ainulaadset oskust rääkida keerulistest asjadest lihtsalt ning ladusalt.

Hetked raamatuga möödusid märkamatult. Pärast viimase lehekülje lugemist pidin kurbusega nentima, et kirjapandu sai otsa, mistõttu jäi kibelema tunne, et tahaks veel! Õnneks on varsti järge oodata. Lisaks peaks raamat kindlasti ilmuma ka nii vene keeles kui ka mõnes teises Euroopa keeles.

PRIIT KUTSER, lugeja

[pildiallkiri ajalehe esiküljel: Edgar Savisaar, Tõde Eestist. Esimene köide.]

RAPUTAV RAAMAT:

300 lk peenes kirjas Eesti elu ja olu, eelkõige poliitikat, aga ka ajalugu, meediat, ennustusi, majandust, julgeid prognoose, süngust ja helgust, otseütlemist ja mõistaandmist, aga eelkõige visadust ja tahet. Seda kõike ja eriti kaht viimast oleme näinud Edgar Savisaares kui tegevpoliitikus juba ligi 30 aastat. Nüüd on tema filosoofiline lähenemine Eestile ja maailmale, inimesele ja tulevikule jõudnud kaante vahele, ning NB! tegemist on alles esimese osaga.

Intervjuus Virumaa Teataja peatoimetajale paar päeva tagasi ütles autor ise, et „Tammsaare kirjutas ju viis osa „Tõde ja õigust"".

No saame näha!

Esitlusest pikemalt järgmises Kesknädalas

Edgar Savisaarelt ilmunud raamatud:

• 1980 „Eesti Õpilasmaleva areng"

• 1983 „Globaalprobleemid ja tulevikustsenaariumid" (koos Lembit Valdiga)

• 1983 „Rahvasaadiku pilguga" (koos Kalju Otsaga)

• 1986 „Tööviljakus. Töödistsipliin. Tööaeg"

• 1986 „Looduskaitse ja õpilasmalev" (koos Roland Vinkeliga)

• 1986 „Rahvastikuplahvatus ja rahvastikukriis" (artiklite kogumik).

• 1987 „Võitlus noorsoo pärast"

• 1988 „Revolutsioon jätkub"

• 1990 „Kõned"

• 1994 „Uus poliitika tulekul" (artiklite kogumik)

• 1999 „Usun Eestisse"

• 2004 „Peaminister: Eesti lähiajalugu 1990-1992"

Tõlge soome keelde: „Viron vaaran vuodet" 2005

• 2005 „Mis on mulle kallis"

• 2008 „Rahvarinne 1988: kakskümmend aastat hiljem" (artiklite ja kõnede kogumik)

• 2008 „Majanduspoliitika"

• 2009 „Kuidas ületada kriis?"

         •2012 „Tõde Eestist"

Jaga |