Miks hävitati piirivalve lahingvõimekus?

Eelmise aasta detsembris ilmus Suurbritannias tegutseva ja end maailma vanimaks mõttekojaks pidava Royal United Services Institute’i(RUSI) akadeemilises väljaandes kahe kaitsevaldkonna eksperdi üpris intrigeeriv artikkel.

Selle autorid Alexander Lanoszka (Suurbritannia, Londoni ülikooli politoloogiaosakond) ja professor Michael A. Hunzeker (USA, George Masoni ülikool ja West Pointi sõjaväeakadeemia) soovitasid Balti riikidel unustada püüe end konventsionaalsel viisil Venemaa eest kaitsta ning alustada oma kaitsevägede sissisõjaks treenimist. Nad kirjutavad, et Balti riikidesse paigutatavad NATO väed ei too suurt muutust Venemaa võimalikule rünnakule vastu seismises. Nende seisukoht on, et idanaaber suudab takistada NATO vägede juurdetoomist ja on suuteline üpris kiiresti hävitama siinsed üksused.

Soomlaste abi

Nende ekspertide väited on üpris tõsised ja tõesed, millega muidugi 100% nõustuda ei saa, et kogu meie kaitsevägi peaks olema väljaõpetatud ja omandama sissisõja taktika. Täiesti oleks piisanud ka piirivalvest, kui tema sissisõja-võimekust ei oleks hävitatud. Soome piirivalvel on see ülesanne olemas juba pikka aega ja Soome kaitsevägi ise on sellega väga rahul. Juba 90-ndate aastate algusest, kui Soome piirivalve oli jõudnud meile selgeks teha piiri valvamise põhitõed, alustati paralleelselt Narva-Jõesuu õppekeskuses sissitegevuse väljaõpet. Selle väljaõppe said kõik palgalised piirivalvurid ning soomlaste poolt koolitati välja ka meie ohvitseridest ja allohvitseridest instruktorid.

Sellega pandi piirivalves alus sissitegevuse väljaõppe keskusele Narva-Jõesuus. Selles õppekeskuses said sissitegevuse väljaõppe kõik kutselised ohvitserid, allohvitserid ja piirivalvurid, kes asusid teenistusse ning piirivalves teenivad ajateenijad. Eesti Piirivalve oli sissitegevuse hiilguses 2002. aasta sügisel, kui Valga maakonnas Valga piirivalvepiirkonna vastutusalal viidi läbi esimene piirivalve sissi- ja luurekompanii õppekogunemine reservväelastele. Õppekogunemine õnnestus hästi ja oli edukas ning osalenud reservväelased jäid igati rahule.

Kahjuks jäi see aga Eesti piirivalve ajaloos esimeseks ja viimaseks õppekogunemiseks. Järgmisel, 2003. aastal ei eraldatud piirivalvele enam Kaitsejõudude Peastaabi poolt õppekogunemiste läbiviimiseks vajalikke vahendeid.

Kadedus piirivalve suhtes

Alates 2003. aastast algas vaikselt Kaitseministeeriumi ja Kaitseväe Peastaabi poolne vastutegevus piirivalve riigikaitseliste ülesannete alal. Miks nii tehti?  Raske on praegu asja kõiki põhjuseid välja tuua, kuid üks oli kindel – kadedus piirivalve edukuse vastu kõiges, mida piirivalve ette võttis. Sealjuures viskame pilgu ajalukku ja vaatame, kes olid aastatel 2003–2005 kaitseväe juhataja, kaitseminister, siseminister ja peaminister.

Alates 2004. aastast välditi piirivalve kaasamist õppustele ja erinevatele riigikaitselistele üritustele. 2005. aasta aprillis lõpetati piirivalves ajateenistus ja suleti Narva-Jõesuu õppekeskus. Aastast 2003 kuni 2005. a. aprillini oli võimul Juhan Partsi koalitsioonivalitsus: ResPublica, Rahvaliit ja Reformierakond. Siseministriks aastatel 2003–2005 oli Margus Leivo; kaitseministriks 2003–2004 Margus Hanso ja november 2004 – oktoober 2006 Jaak Jõerüüt. Kaitseväe juhatajaks aastatel 2000–2006 oli Tarmo Kõuts. Peale õppekeskuse sulgemist alustati uue piirivalveseaduse väljatöötamist, millega lülitati piirivalve välja riigikaitsesüsteemist. Alates 2005. aasta aprillist kuni 2007. aasta aprillini tegutses Andrus Ansipi esimene valitsus, mille koosseisu kuulusid Reformierakond, Keskerakond ja IRL. Juulis 2007 võeti vastu uus piirivalveseadus ja piirivalve teenistusest lahkus suur hulk ohvitsere kaitseväkke. Eriti need, kellel oli võimalik pensionile minna ning kes ei olnud nõus jätkama teenistust tsiviilorganisatsioonis.

Andrus Ansipi teise valitsuse ajal, kui valitsusse kuulusid Reformierakond, IRL ja Sotsiaaldemokraadid, liideti piirivalve 2010. aasta jaanuaris politseiga. Suure teene tegi muidugi ka viimane piirivalve ülem, kes kaotas ajateenistuse nõude piirivalve teenistusse astujatel. Sellega andis ta rohelise tee piirivalve muutmisele tsiviilorganisatsiooniks, mille eest sai ministrilt piirivalve-„kindrali“ auastme. Sellist auastet polnud varem Eestis antud, nii et see oli justkui haruldus ja ainulaadne tunnustus „hea teenistuse“ eest. Sellega hävitati piirivalve viimane lahingvõimekus lõplikult ja algas politseijuhtide-poolne süstemaatiline piirivalve ülevõtmine, millega on tänaseks üpriski edukalt hakkama saadud. On selge, et taoline tegevus sai toimuda ainult tugeva poliitilise soosingu ning teatud ametnike omakasu tulemusena.

Selline on lühike ajalooline ülevaade, mis näitab, kes ja millised jõud ei ole huvitatud Eesti riigi kaitsmisest. Reformierakond, IRL ja sotsid unistavad mingist NATO vihmavarjust, mis tuntud ekspertide arvamusel võib meil siin Balti riikides osutuda auklikuks. Mõtlen tihti sellele hävitustööle, mis meie poliitilised jõud ja omakasupüüdlikud ametnikud korda on saatnud. Sellele mõttele on andnud tugeva kinnituse nende kahe rahvusvahelise eksperdi arvamus Eesti Päevalehes.

UNO KASKPEIT

Endine piirivalvekolonel,

Riigikogu liige (EKRE)

Ilmunud varem portaalis Uued Uudised.

[foto] Kolonelleitnant Uno Kaskpeit koos major Aivar Salekešiniga esimesel reservväelaste õppekogunemisel 2002.

Jaga |