Reetlik Albion ja Chagose saarte elanikud

Chagose saared on India ookeani keskosas asuv saarestik, mis koosneb seitsmest atollist ja kuhu kuulub üle 60 saare. 18. sajandi lõpul prantslaste poolt saarestikku elama toodud inimesed pandi tööle istandustesse – koprat (kookospähkli kuivatatud rasvarikast viljaliha) tootma. 1814. aastal võttis Suurbritannia saarestiku lüüasaanud Prantsusmaalt üle. See sündmus ei toonud  Aafrika ja Lõuna-India päritolu prantsuskeelsete püsielanike ellu erilisi muudatusi. Kuid 1967. aastal ajasid britid ootamatult kõik Chagose asukad oma kodumaalt minema.

Tänapäeval on saartel mõni tuhat Briti ja USA sõjaväelast ning abitöölist. Välja arvatud mõned britid, töötavad nad kõik USA sõjaväe heaks. Chagose elanike küüditamise põhjustas USA soov rajada saarestikku suur õhujõudude baas, mis aitaks USA-l domineerida India ookeani piirkonnas. USA ja Suurbritannia vaheline tehing sisaldas nõuet tühjendada saarestik  elanikest, sest need võinuksid tekitada teravdatud olukordi.

Valdav osa Chagose elanikke sunniti kolima Mauritiusele, kus nad on pidanud elama vaesuses ja räpasuses, vaid üksikutel õnnestus pääseda Inglismaale. Paljud välismaal haridust omandanud chagoslased hakkasid hiljem häälekalt nõudma õigust tagasi pöörduda oma kodumaale. Briti valitsus aga seisis nende soovidele vastu kui müür.

Seepeale algasid Briti kohtutes maratonlahingud, mis lõppesid tänavu oktoobri keskel Briti parlamendi ülemkojas ebaõiglase ja küünilise „reaalpoliitilise“ otsusega. Nüüd ei püüa chagoslaste õigusi kaitsta enam keegi, isegi mitte välisminister David Miliband.

„Pean vajalikuks tänasel päeval väljendada valitsuse kahetsust viiside üle, kuidas chagoslasi 1960. ja 1970. aastatel ümber asustati, mille tagajärjel  mõned neist olid hiljem sunnitud üle elama raskusi. Me ei soovi õigustada neid tegusid ega välja vabandada varasemate põlvkondade käitumist,“ sõnas Miliband. Kahjuks ei tee ta aga mingeid jõupingutusi, et toimepandut heastada.

Briti välisministeerium on selle asemel hoopis pidanud Briti kohtutes aastaid kibedat võitlust chagoslaste õiguse vastu tagasi pöörduda oma kodupaika. 2000. aastal Briti Ülemkohus (British High Court) siiski tegi chagoslasi soosiva otsuse, andes neile õiguse tagasi pöörduda saartele, välja arvatud Diego Garcia atoll, kus on jänkide õhujõudude baas. Kohtuotsus oleks ilmselt ellugi viidud, kui 2001. aasta 11. septembril poleks toimunud terrorirünnakut New Yorgis. Kaksiktornide purustamise järel suurenesid julgeolekuriskid terves maailmas ning USA ja Briti võimud jäid seetõttu vankumatult seisukohale hoida Chagose saared elanikest tühjad.

2004. aastal kasutas Briti valitsus  seadusandlust „Orders in Council“ (Orders in Council on seadusandlus, mis kehtib Briti Ühendusse kuuluvates riikides ja mida formaalselt kuulutatakse kuninga või kuninganna nimel. I.V.) ning kuninglikku eelisõigust kasutades tühistati chagoslasi soosiv 2000. aasta kohtuotsus ning uuendati keeldu mitte lubada kellelgi siseneda Chagose saartele.

Chagoslased pöördusid seejärel taas kohtusse. 2007. aastal otsustasid seitse  apellatsioonikohtu (Court of Appeal) kohtunikku, et Orders in Councili rakendamine Chagose põliselanike õiguste küsimuses oli väär. Saarlastele tähendas see uute lootuste tärkamist, sest 2000. aasta kohtumäärus oli seega jõus.

Seepeale aga esitas Briti välisministeerium kaebuse riigi kõrgeimale kohtuinstantsile. Oktoobri keskel otsustaski Briti parlamendi ülemkoja apellatsioonikomitee (House of Lords Appeal Committee) kahekolmandikulise enamusega, et valitsusel oli õigus jätta Chagose elanike soovid arvesse võtmata. Sellise otsuse poolt hääletanud lord Hoffmani sõnul tuli arvestada laiemate huvidega kui seda olid põliselanike omad. Tema sõnul peab Suurbritannia arvestama oma liitlase USA huvidega.

USA huvides aga kogu asjaloo tuum seisnebki.

1966. aastal sõlmitud USA–Suurbritannia kokkuleppes, millega rajati Diego Garcia atollile USA õhuväebaas, sisaldub mõlema osapoole vetoõigus küsimuses, keda lubada saartele elama ja keda mitte. Just USA on kulisside taga oma vetoõigust rakendanud kõik need aastad. Apellatsioonikomitees saarlaste õiguste eiramise vastu hääletanud lord Bingham märkis, et kohtule USA ametnike poolt esitatud kirjades oli tajuda „suurt kujutlusvõimet“. Tema isiklikult kahtleb, et Osama bin Ladenil oleks kavatsus korraldada rünnakuid India ookeani piirkonna vastu.

Prantslastel on olnud kombeks Suurbritanniast kõneldes kasutada väljendit „reetlik Albion“. Briti välisministeerium on aga tõepoolest läbi imbunud reetlikusest. Viimasel ajal on aga omandatud ka orjameelsus, mille mõjud Suurbritannia välispoliitikas on märgatavad. Diego Garcial asub USA baas ja tegelikult ei lase põliselanikel oma kodudesse tagasi pöörduda ikkagi USA välisministeerium.

Chagoslased võivad nüüd pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtusse, kuid USA valitsus vaevalt et pöörab mingitki tähelepanu selle asutuse otsustele. Õigusenõudjad võivad oodata 2016. aastani, mil lõpeb USA–Suurbritannia kokkulepe (mida aga võidakse uuendada veel 20 aastaks).

Mida saavad chagoslased teha? Nende suurimaks lootuseks on, et pärast David Milibandi asub Briti välisministeeriumi juhtima mõni söakam mees. USA ei kasutaks chagoslaste vastu oma vetoõigust mitte kunagi avalikult. Olukorra lahendamiseks piisaks, kui Londonis oldaks pisut julgemad.

GWYNNE DYER

Tõlkinud Indrek Veiserik

Jaga |