Väike ühiskond ei kannata suurt vihkamist välja

Foto Tairo Lutter/Õhtuleht

 Oleme globaalse massimeedia poolt emotsionaalselt parajalt tundetuks tümitatud, sest me ei pane enam ammu tähele, et üle kõikide uudiste valitsevad negatiivsed uudised. Ka kodutanumalt alustatakse hommikut avariide kirjeldustega ja suurema osa meie tele-eetri ajast võtavad vaid sõjakaadrid, olenemata sellest, kuidas neid siis hetkel poliitilise korrektsuse mõttes ka ei nimetataks.

Viimasel ajal on hakanud aktiivsemalt sõna võtma need meie hulgast, kes Eestis sündisid Teise maailmasõja järel, sest nüüd, uute sõjaliste ohtude ajal, on hakanud isegi nende pooliku vabadusega lapsepõlv ja täiskasvanuiga kuidagi ilusamana välja paistma. Alles rõõmustasime, et meie rahva ühest suurimast rahuaegsest aktsioonist – Balti ketist – on möödunud juba veerandsada aastat. See tähendab, et need, kes selle mälestusväärse poliitilise ekstaasi ajal eostati, on tänaseks jõudnud oma parimasse ikka. Nad on veel noored ja terved ning neil peaks olema parim aeg pere luua ja palju lapsi kasvatada.

Oleme võitja rahvas

Oleme tegelikult võitja rahvas, sest seda, mida me Balti ketis suure unistusena välja ütlesime – me tahame VABADUST –, ongi meile saatus võimaldanud juba vähemalt ühe inimpõlve jooksul. Hoopis teine lugu on, kuidas ja milleks meile antud vabaduse aega oleme kasutanud ja kasutada kavatseme.

Mõni aasta tagasi oli mul tööalaselt võimalik käia endises Jugoslaavias. Seal nähtu pani juba tollal väga tõsiselt mõtlema meie oma ühiskonna igapäevase käitumise üle. Meil olid seal kohtumised riigi sisejulgeolekus tegutsenud meestega, aga pärast kodusõda olid neil meestel veel möödunud sõja jäljed lausa kehal-näos kõigile nähtavad. See, et sügavad haavad püsisid ka nende meeste hinges, sai mulle samuti kiirelt selgeks. Keeruline oli suhelda ühiste projektide nimel meestega, kes on vaadanud üksteist läbi püssisihiku.

Seetõttu, kuulates täna uudiseid Ukrainast, on mulle samuti selge, et see rahvaarvult Euroopa suurrahvas on end kahe aastakümnega lasknud majandusliku ja poliitilise eliidi poolt mängida sellisesse olukorda, mille haavu isegi sõja kiire lõppemise korral ravitakse seal veel põlvkondi.

Katkine maailm

Maailm on palju rohkem katki rebitud, sest kes usub veel täna, et slaavi vennad ei vala üksteise verd? Me ise ei kujuta ju kuidagi ette, kui keegi hakkaks meil rääkima, et meiegi võime näiteks soomlastega või lätlastega sõda pidada. Praegu peaksime sellist laadi uudiste levitajaid provokaatoriteks ja ülimalt pahatahtlikeks.

Ükski rahvas pole osanud oma asju maailmas ajada sisemiste vastuoludeta. Kuid vaid tugevad rahvad (alati ei näita rahvaarv tugevust!) on osanud üle saada väiklasest rivaalitsemisest ja leida enam ühisosa kui eristavat. Vaadates, mis toimub täna, tundub, et sama tähtis kui uued tankitõrjepüssid või tonnid padruneid, on vaja tegelda sellega, et meie ühiskonnas oleks vähem viha ja vaenu. Nii nagu presidendi või mõne teise tähtsa ametimehe turvamehed peaks kodanikena vahele astuma, kui meie poliitikud või nende abikaasad teevad rumalusi, aga veelgi enam peaksime kodanikena vastu hakkama siin järjest enam levivale vaenuõhutamisele.

Paraku on negatiivse infoga nii, et see sünnitab uut vaenu. Nõnda vaenu hulk ühiskonnas tervikuna kasvabki. Hiinlased, kes oma usus näevad asju väga pikas perspektiivis, soovitavad solvajatega käituda vahel nii, et kiire tasumise asemel peaks end rahulikult jõekaldal sisse seadma ja nautima ilusat jõevaadet. Hiina kultuur nimelt usub, et kui keegi meie vastu ebaõiglaselt väga kuri on olnud, siis on vaja varuda parajalt aega ja head kannatust, kuni ühel päeval ujub sinust mööda su vaenlase laip. Sest kui häbematuid mitte tormates takistada, siis oma järjest kasvava häbematusega jõuavad nad suhteliselt kiirelt selleni, kes kurja inimese eluküünla kustutab. Ka firmad võivad oma ebaviisaka käitumisega sattuda kiiresti olukorda, kus ebaõiglaste ettevõtete tegevus lakkab.

Eesti kultuur eelistab kollektiivset ja veretut vastuhakku

Hiina kultuurist otseselt eeskuju võtta oleks Eesti kultuuril ehk keeruline. Aga see, mida tunneme oma talurahvakultuurist hästi, on kollektiivne vastuhakk, mis ei pea alati olema füüsiline, sest lähiajaloost oleme oma laulva revolutsiooni ju veretu vastuhakuga maailmale ju omamoodi eeskujukski.

Me püüame relvade kasutamist ühiskonnas reguleerida. Üheks tingimuseks on, et relvi ei tohi anda laste kätte ja niisuguste inimeste kätte, kes ei oska näha tapariistaga seotud ohtusid. Aga tasub meenutada, et SÕNApeetakse samutivõimsaks relvaks. Vahel tekib küsimus: kas meie poliitiline eliit ikka annab endale aru, millist vihkamist nad oma rahva seas aeg-ajalt levitavad? Enamgi veel, seda lausa raha eest teistelgi levitada lasevad.

Kuskilt tuleks alustada teistsuguse käitumise propageerimisega. Kuna parlamendivalimiste kampaania on juba alanud, oleks viimane aeg Eestis üle võtta Šveitsi meediale omane hoiak. Šveitslased arutavad iga päev meedias, kuidas oma asju paremini ajada, tehes seda neile omasel viisil raha lugedes. Mulle on niisugune lähenemine palju sümpaatsem. Kuulun nende inimeste hulka, kes on väsinud kuulamast meie poliitikute vihakõnesid, mida õigustab vaid mingi arusaamatu maailmavaate võit. Meie ühiskonnas on see seda enam naljakas, sest vähemalt vanem põlvkond on pidanud oma elus juba kuulma nii kommunistlikku kui ka natsistlikku propagandat, mis pakkus samuti suurt õnne, kui vaid nende parteide vaenlased hävitatakse.

Aga nagu mäletame, õnn jäi tulemata ja need liikumised läksid ajaloo prügikasti – kuigi vahel tundub ikka veel, et nad tahavad sealt jälle välja ronida.

Eesti kahe suuna vahel

Kui demokraatliku riigina toimivas Eestis on hetkel neli parlamendierakonda, siis on meil oma arengutes valida nagu kahe suuna vahel. Et kas läheme senist teed edasi ja jõuame tõelise vaenuni? Või valime mingi oluliselt erineva tee, kus ühiskond tervikuna eristab radikaalid ja aktsepteerib demokraatlikke erakondi ka reaalsuses? Inimesed harjuvad kiirelt sellega, et demokraatlikud erakonnad tegelevad ühiskonnale oluliste küsimuste lahendamisega ja otsivad pidevalt ühisosa, mitte aga eristavaid pisinüansse.

Täna on võõrastav vaadata (eriti noori mees-, veelgi enam naisajakirjanikke), kes lastetoa uskumatul puudumisel täidavad iga päev, häbenemata, kellegi jaoks poliitilist tellimust. Imelik on näha end ajakirjanikuks nimetavat noort inimest, kes ei taha midagi kuulda inimeselt, keda ta intervjueerima läheb. Tema eesmärk paistab olevat vaid intervjueeritavat avalikkuse ees võimalikult halba olukorda suruda.

Aga nagu näeme, on demokraatlikus ühiskonnas siiski võimalikud ka vastuaktsioonid. Nii jõuame kunagi olukorda (näiteks suurte parteide vähenemise kaudu), kus igal erakonnal on omad meediakanalid, kust hommikust õhtuni kallatakse konkurente poriga üle. Mulle jääb kuidagi eriti arusaamatuks, et meedias tegutsevad vaenu levitades ka noored naised, kes alles kavatsevad lapsi sünnitada. Tahaks neilt naistelt küsida, kas nende sooviks on elada ja oma lapsi kasvatada maal, kus need lapsed üha kakleksid tänaval ja kus täiskasvanutel oleks igal hetkel võimalik saada peksa vaid rahvuse või poliitilise meelsuse tõttu.

Vihkajate eest tuleks relvad ära peita

Üks asi on kindel: meie ei saa endale naabreid valida. Ka Tammsaare „Tõe ja õiguse“ kangelased said lõpuks sellest aru. Selleks et suuta kaitsta oma maad, on vaja rahva ühtsust. Vihkamist täis ühiskonna liikmete eest tulebki relvad ära peita.

Vahel on tunne, et kas meie poliitikud, kes nii süüdimatult on valmis negativismi külvama, ehk seetõttu ei tahagi üle minna Šveitsi kodukaitse-süsteemile, kus igal kodanikul on kodanikukohustuse täitmiseks relv kodus. Teine hambuni relvastatud ühiskond on Iisrael. Aga seal on liialt palju probleeme lahendada, et me suudaks neilt kuidagi otseselt eeskuju võtta. Šveitslased on meile oma vabalt vaimult aga alati sümpaatsed olnud.

Hinnates Eesti arengut viimase kahe aastakümne jooksul, tuleb tunnistada, et oleme mõnes asjas naabritest soomlastest ikka vähemalt paarkümmend aastat maas. Kui mu kolleeg ajaloolane ja draamakirjanik Heikki Ylikangas kirjutas juba tükk aega tagasi Tampere lahingust raamatu, kus püüdis näidata Soome lugejale vennatapusõda mitte punaste või valgete prillide läbi, vaid humanistina rääkides vennatapusõja (ja üldse sõja) jubedusest, siis meie ajaloolased paraku pole selletaolise tasemeni veel jõudnud.

See-eest kuuleme, et lähiajal on tulemas uus raamat kollaboratsionistidest. Kusjuures rõhutatakse ikka, et jutt käib vaid ühe poole (mis loomulikult samuti hea, kui saame teada, mis meie ajaloos juhtus) koostööst võõrvõimudega.

Tänaste võimaluste juures oleks siiski aeg hakata ka meil juba soomlaste eeskujul vaatama möödunule laiemalt. Päris kurb on kuulda, kui ajaloolisele uurimusele pretendeeriv autor kuulutab kitsamas sõprade ringis, et tema eluvaade on selgelt (ühe)parteiline ja ta suhestub inimestesse vaid teatud parteiliikmesuse kaudu. Selline seis meie demokraatlikus ühiskonnas on tõsiselt hirmutav.

Teine inimene kui märk vaenlasest?

Kunagi rääkis semiootikaloengutes prof. Juri Lotman, kes ise sõdurina osales Teises maailmasõjas, et inimene üldjuhul pole suuteline teist inimest tapma, eriti kui ta kujutab endale ette, et teine inimene on samasugune nagu temagi. Tappa suudavad inimesed, kes on selleks välja õpetatud või kes suudavad end ise viia seisundisse, kus teist inimest ei nähta enam kui inimest (elusolendit), vaid kui vaenlase märki. Sõdur kasutab relva kas enesekaitseks või käsukorras ja näeb läbi sihiku vaid siluetti. Kuigi nüüdisaegne moodne tehnika toob paljudele sõjameestele vaenlase kuju juba väga elavana elektroonilistele sihikutele.

Õpetades ühiskonnas meie poliitilisi jt „vaenlasi“ vihkama, oleme külvanud just seda seemet, mis kriitilises situatsioonis annab niisuguse efekti, et liialt kiiresti läheb suurel hulgal inimestel maha see kultuuriline püssilukk, mis takistab meie kultuuris meist milleski erinevaid inimesi vaenlaseks ja, veelgi halvem, vaid vaenlase siluetiks kujutamast. Oleme pärit kultuurist, kus näiteks vanemad külapeole minevatele poegadele ikka sõnad peale lugesid, et need noorte kukkedena ei tõstaks esimesena kätt teiste omasuguste vastu, naiste- ja lastevastasest vägivallast rääkimata.

Vihaga hakkamasaamine on üks ühiskonna kultuurilise taseme indikaator. Kui tahame ka edaspidi elada riigis, mida me oma unistustes näeme, siis peame oskama saada hakkama nähtusega, milleks on viha. Balti ketis suutsime ulatada käed, ja meid sai koos naabritega nii palju, et ka me ise esialgu seda vist ei uskunud. Meie praeguses ühises Eesti ühiskonnas on samuti vaja anda lähedastele käsi, ja meie asjad lähevad paremaks. Sest meid on meie maal, mida koduks kutsume, ju häbematult vähe. 

[esiletõste]   PEETER JÄRVELAID: „Kuulun nende inimeste hulka, kes on väsinud kuulamast meie poliitikute vihakõnesid, mida õigustab vaid mingi arusaamatu maailmavaate võit. Meie ühiskonnas on see seda enam naljakas, sest vähemalt vanem põlvkond  on pidanud oma elus juba kuulma nii kommunistlikku kui ka natsistlikku propagandat, mis pakkus samuti suurt õnne, kui vaid nende parteide vaenlased hävitatakse. Aga nagu mäletame, õnn jäi tulemata ja need liikumised läksid ajaloo prügikasti.“

PEETER JÄRVELAID: Tallinna Ülikool, Õigusinstituut, õigusajaloo ja võrdleva õiguse professor

Jaga |