Reformierakonna nõiajaht õõnestab ühiskonda

Eredaks näiteks on ajakirjanik Risto Berendsoni seisukoht 13. detsembri Postimehes: „Mind ei huvita, kas kaitsepolitseis algatatud kriminaalasjade peategelased Pärnust, Tallinnast, Valgast ja mujalt jäävad hiljem kohtus süüdi või mõistetakse õigeks. Minu jaoks on palju tähtsam, et haisema kippuv õhk võimukoridorides saab nende menetluste läbi palju puhtamaks.”

Ajakirjanikku ei huvita süütuse presumptsioon, sest olulisem on anda poliitiliselt tellitud hinnang. Nii luuaksegi võimuritele vajalik inforuum.

Enne kägistame Rahvaliitu, siis Keskerakonda...

Tegemist on lihtsa, ent juba läbiproovitud ja toimiva skeemiga valijate ajupesuks. Rahvaliidu puhul läks asi õnneks, ning üks suuremaid Eesti erakondi on tänaseks surutud poliitikamaastiku äärealadele. Rahvaliidu juhtidele on esitatud rida süüdistusi, kuid kohtuveskid jahvatavad aeglaselt, ning erakonna maine on olematuks hekseldatud.

Koalitsioonipoliitikud rääkisid kuluaarides täiesti avalikult, et järgmisena püütakse lahti saada Keskerakonnast. Selle õnnestumise korral oleksime taas ajaloos juba kogetud „vaikivas ajastus“ ning koalitsioonipoliitikud saaksid kriitikavabalt võimu nautida. Keskerakonna vastu suunatud hootised rünnakud muutusid süstemaatiliseks pärast arvamusuuringuid, mis näitasid Keskerakonna poolehoidjate kasvu ning Reformierakonnast suuremat populaarsust.

Ei läinudki mööda palju aega, kui kaitsepolitseinikud külastasid Pärnu linnapea kabinetti. Varakult oli kohale tellitud meedia, kes tegi sündmuskohalt värvikaid reportaaže. Televaatajatele ja lehelugejatele püüti jätta muljet, et Pärnus vohab ohjeldamatu korruptsioon. Ilmusid uudisnupud, et linnapea Viisitamm läheb homme ülekuulamisele; järgmisel päeval aga, et oli täna ülekuulamisel, ja ülejärgmisel päeval, et käis eile ülekuulamisel. Kõik eesmärgiga, et negatiivset infot tilk tilga haaval tilgutades rikkuda inimese maine. Nüüdseks on isegi Õhtuleht (22.12.2008) märkinud, et Pärnu linnapea kabinetis tehti läbiotsimine tema mõtete eest. Ilmselt on kaitsepolitseis kasutusel mõtete lugemise masin.

Samas on tähelepanuta jäänud reformierakondlaste korruptsioonihõngulised teod. Tõsi, Pärnus tundis kaitsepolitsei huvi sealse volikogu Reformierakonna fraktsiooni esimeheVello Järvesalu tegevuse vastu, kuid millegipärast temast meediakangelast ei saanud. Erinevalt mõne teise erakonna solgutamisest meedias pole reformierakondlaste teod suuremalt kõneväärt.

Keskerakond on korduvalt pööranud õiguskaitseorganite tähelepanu reformierakondlaste maadevahetustehingutele ja Tartu reformierakondlasest abilinnapea Anto Ili tegevusele, kuid prokuratuur ja kaitsepolitsei vaatavad asjale läbi sõrmede.

Ansip kehtestab Eestis oma tõde ja õigust

Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni aseesimees, endine siseminister Ain Seppik oli detsembri algul tehtud avalduses sunnitud tõdema, et kaitsepolitsei ja riigiprokuratuuri tegevus on poliitiliselt mõjutatud ja teenib koalitsiooni huve. Eesti on kiiresti liikumas politseiriigi suunas, kus uurimistoimingute läbiviimisel lähtutakse pigem erakondlikust taustast kui õiguslikust alusest, leidis Seppik.

Tõsi, kui peaminister Ansip ütleb oravapartei tehingute kohta, et asi on puhas, siis on tõesti naiivne loota õiguskaitsjate innukusele võimalikku kuriteokahtlust uurida. Ansip ütles 30. oktoobril valitsuse pressikonverentsil, et ta ei ole nõus kõigi maadevahetustehingute pidamisega ebaseaduslikuks ning teda häirib maadevahetuste ümber tekkinud hüsteeriline foon. Ansip ütles „Eesti Ekspressis“ ilmunud Reformierakonnaga seotud maadevahetustehinguid puudutavat artiklit kommenteerides, et kõiki maadevahetustehinguid ei saa automaatselt pidada ebaseaduslikeks. Ja ongi jutul lõpp. Kättemaksuks „Eesti Ekspressis“ ilmunud Reformierakonna maadevahetustehingute alase  artikli eest ilmutas mõni aeg hiljem ajaleht Postimees salvestised Ekspressi omaniku Hans H. Luige sõbra Rein Kilgi vestlusest maadevahetuse asjus, mida Ansip tõttas arvustama. Seega otsustab Eesti riigis süü ja süütuse üle peaministri arvamus ühest või teisest asjast.

Täiesti kummastav on asjaolu, et õiguskaitseorganid ei pea vajalikuks uurida Tartu endise abilinnapea Anto Ili tehinguid, kuigi tema erafirma on saanud linnalt tellimusi 150 miljoni krooni eest. Postimehes teatab Ili: "Mind on linnavalitsusse kutsutud Ansipi ja Jänese ajal, eelmised linnapead on mind usaldanud, mina neid.” See üks lause ütleb enam kui tuhat sõna tänase Eesti õiguskaitsjate sõltuvuse kohta poliitilisest võimust. Samal ajal ei ole meedial mingit süümepiina kirjutada oma artikleid otseselt koalitsioonipoliitikute poolt ette antud käsulaudade järgi.

Lang ja Vaher on kaotanud pinna jalge alt

16. detsembril sekkus „inkvisitsioonikohtu“ töösse Riigikogu õiguskomisjoni esimees Ken-Marti Vaher, kes polnud rahul Keskerakonna kriitilise hinnanguga Tallinna linnavalitsust külastanud õiguskaitsjate tööle.

Päev hiljem kordas sama seisukohta peaaegu sõna-sõnalt „Eesti Päevaleht“ oma juhtkirjas: „Anna sõnadele uus tähendus, pööra asi absurdiks, tsirkuseks… Nüüd räägivad inimesed jandist, mis meenutab keskpäraseid Hollywoodi põnevikke.” „Postimees“ kirjutas oma juhtkirjas pealkirja all „Teatraalist linnapea”: „Savisaar tahab avalikkuse tähelepanu ära juhtida järjekordsest pistiseskandaalist.” Näiteid niisugustest hämmastavatest kokkulangevustest IRL-i ja Reformierakonna ideoloogia ning päevalehtede juhtkirjade vahel võib tuua teisigi. Nõnda võimendati Ken-Marti Vaheri ning justiitsminister Rein Langi hinnanguid ja suuniseid üle kogu meedia.

Jääb üle vaid nõustuda Keskerakonna esimehe seisukohaga, et Vaher ja Lang on hakanud rabelema, kaotanud pinna jalge alt ning sekkuvad üha avalikumalt politsei ja prokuratuuri töösse, püüdes õiguskaitseorganeid sundida tegutsema Keskerakonna vastu.

Kokkuvõttes õõnestab õiguskaitseorganite sundimine poliitikute tööriistaks õigusriigi alustalasid ja ühiskonda tervikuna. Reformierakonna igatsus ainuvõimu järele vahendeid valimata annab tõsise tagasilöögi Eesti demokraatlikule arengule.

LAURI LAASI, Riigikogu liige (Keskerakond)

Jaga |