Suurbritannia kui meie suur eeskuju

Ja täiesti instinktiivselt on sel teemal madal profiil ka Eesti välisuudistes.

Isegi Briti peaministri langemine ei pruugiks asja summutada. Parlament katkestas suvepuhkuse, peaminister - välisvisiidi. Aga surve talle kasvab, ning vähim, mis siit võib tulla, on meediasuhete põhjalik ümberkorraldamine.

Mõnes mõttes meenutab praegu toimuv maavärin Wikileaksi, kus samuti tuli välja, mida ja kellega diplomaadid tegelikult räägivad. Antud juhul on uurimise all aga kogu meedia, poliitika ja politsei suhete kompleks.

Aga siiski saab teha juba praegu järeldusi Eesti perspektiivist.

Suurbritannias hoiti ära see, mis Eestis on juba käes

Murdochite soovil omandada Briti suurima eratelejaama BSkyB kogu aktsiapakk (seni oli 40-protsendine vähemusosalus) oli algselt toetus ka peaministri ja tema partei poolt, kuid erameedias ja opositsioonis tekkis sellele piisav vastukaal. Kõneväärset skandaali ei puhkenud, kui valitsus eriti karmilt kärpis avalik-õiguslikku BBC-d, mis toimus kogu erameedia (sh muidugi ka Murdochi) rõõmuks. Löömaks läks siis, kui tekkimas oli liiga suurelt domineeriv erameedia grupeering, kus ajalehtedele oli lisandumas täisosalus telejaamas.

Eestis pole selline skandaal enam võimalik, sest valdav osa erameediast moodustab juba de facto ühtse ärilis-poliitilise konglomeraadi. Eesti Meedia, mida juhatab Mart Kadastik, ning Ekspressgrupp, mis kuulub Hans Luigele, on ühise suurima tabloidi ning ajakirjade grupi ja ka postiettevõtte omamise läbi äriliselt liitlased. Poliitiliselt toetab esimene Reformierakonda ja teine IRL-i, kes mõlemad on praegu valitsusparteid. Grupeeringusse kuuluvad Kanal2 de jure ning TV3 de facto.

Sellest ajast, mil Eesti Päevaleht teatas kolmanda veeru uudisena Ansipi ja Kadastiku kohtumistest, ning Postimees ei jäänud võlgu, avastades Hans Luige õhtusöögilt Juhan Partsiga (olid ka ajad, mil Luik sõi veel koos Laariga ja tegi veel nii mõndagi muud), on möödas juba aastaid.

Pangem aga tähele, et Briti skandaalis on üheks kujukamaks näiteks meedia „erapooletusest" just peaministri viibimine Murdochi meediakindralite jõulupeol kurikuulsa Rebekah Brooksi kodus. Avalikukstulekul olid ainuüksi sellest faktist tõsiselt kompromiteeritud nii peaminister kui ka meediajuhid (lisaks selgus, et koos mängiti ka tennist ja peeti piknikke).

„Kuidas te olete säilitanud meedialt eeldatava kriitilise suhtumise võimulolijatesse?" kõlas seepeale parlamendikomisjonis küsimus Brooksile. Vastasrinna taparelvaks olnud proual polnud midagi sisulist vastata.

Eesti meedia - valitsuse valvekoer

Meil ei nähta valitsuspartei ja meediajuhtide lähisuhetes aga üldse mingit probleemi. Nii peetaksegi täiesti loomulikuks, et meedia on valvekoer, kelle ülesandeks ongi kaitsta valitsevat parteid ja ampsata opositsiooni.

Mullu detsembrist meenub kirikuskandaali haripunktil välja tilkunud info peaministri lõunasöögist peatoimetajatega. Kõneluse sisu ei avaldatud, aga partei ja valitsuse tegevuses korraks kõhklema löönud lehtedes oli etteantud joon hästi näha.

Tänavu jaanuaris toimus valitseva meedia ja parteiaktiivi kinnine nõupidamine, mille muutis eriti kurikuulsaks Jaak Aaviksoo postulaat, et oma riigi hüvanguks võib ja peabki valetama.

Ja ei imestagi enam keegi, kui Postimehe juhtiv ajakirjanik Priit Pullerits kirjutab peaministri tuules tehtud rattasõidust sedavõrd palava eleegia, milliseid ei avaldatud, vähemalt oma nime all, 30 aasta eest isegi Rahva Hääles, Edasist rääkimata. Paljudel ajakirjanikel oli Brežnevi ajalgi rohkem sündsustunnet kui praegu.

Meedia ja politsei läbipõimumine mõistetakse Suurbritannias üheselt hukka. Kogu Scotland Yardi juhtkond oli sunnitud tagasi astuma, kui ilmnes, et nad olid palganud lehemehi, kes olid olnud sunnitud lehetöölt lahkuma, kui sattusid pealtkuulamise ilmsikstulekuga avaliku tule alla. Needsamad ajakirjanikud olid varem maksnud politseile eksklusiivse info eest. Ja avalikkuse risttule alla sattunud politseimehed leidsid omakorda heldelt makstud kolumnistikohad lehtedes, keda nad olid varem nuumanud eksklusiivinfoga; jällegi raha eest, nagu on selgunud alles nüüd.

Meil on politseireporterite ja politsei ristkasutus laialt aktsepteeritud. Alustades Rasmus Kaggega ja lõpetades Kärt Karpa ja Andres Anveltiga. Nii nagu Suurbritanniaski on ajakirjanduse ja politsei sõltuvus kahepoolne, kuid meil peetakse seda sallitavaks.

Meil on politseil, kaitsepolitseil ja prokuratuuril usaldusväljaanded ja usaldusreporterid.

Muide, praegune Vabariigi Presidendi pressiesindaja Toomas Sildam on selle žanri üks sümboleid, kes, nagu Londoniski halvaks kombeks, ühendab oma isikus poliitika, politsei ja meedia.

Peaministri pressitööd juhib Kersna. Mitte Vahur ise, aga tema abikaasa. See, mida avalikult räägib Kersna, teavad kõik niigi.

Meie meedia ja politsei sügav seotus valitsusparteidega

Briti skandaalis on eriti teravalt vaatluse all kaadrirotatsioon valitsuspartei, politsei ja meedia vahel. Meil on poliitikas Postimehest mõlemad Urmased - Paet ja Klaas, isegi samas parteis, aga Postimees ei tunnista end ikka Reformierakonna häälekandjaks. Tõsi, Marko Mihkelson on IRL-is, mis on tõesti erand.

Meedia-poliitika teljel on Reformierakonnast  kõige olulisem muidugi Margus Allikmaa, kes on pendeldanud meediatöö ja poliitika vahel mitu korda. Ja ärgem unustagem ka tema patrooni Rein Langi, Kuku esimest ja kauaaegset omanikku. Mõlemad muide on jõudnud olla ka Tallinna abilinnapead.

Politsei-poliitika teljel tuleb kohe meelde Robert Antropov, kes jõudis Riigikokku Reformierakonnas ega pääsenud sinna tagasi IRL-is (rohkem küll RP-s). Tõsi, ka Keskerakonnas on endisi juhtivaid politseitegelasi, nagu Ain Seppik ja Kalle Laanet, kuid varasematel aegadel oleme nende tausta tõttu ka meedialt kõvasti nuuti saanud. Antropovi taust ei tekitanud aga meedias mingeid küsimusi.

Teisipäeval andsid isa ja poeg Murdochid aru Briti parlamendikomisjoni ees, lisaks neile ka teised asjaosalised. Kuigi seda nimetati ka parlamentarismi triumfiks, toimub see Britannias niisamuti kõikide teistegi suuremate skandaalide puhul (vrd Iraagi sõtta mineku põhjuste raport). Eesti parlament pole suuremates skandaalides kunagi mingit rolli omanud. Ühendkuningriigiga võrreldes pole Eesti järelikult de facto parlamentaarne riik.

Oma nahka päästma asunud peaminister David Cameron lubab suuri meediareforme, alustades meediaomandi osakaalu ja ristomandi (s.t eri meedialiikide omamise) piirangute karmistamisega. Opositsioonijuht Ed Miliband on lubanud teistele avalikustamise eeskujuks avaldada kõik enda viimase aasta kohtumised meediajuhtidega. Mõlemad on head algatused, mida kannab mõistmine, et muutusteta edasi minnes pole avalikkuse usalduse taastamine ausa ja tasakaalustatud poliitilise protsessi suhtes enam võimalik.

Tallinna Televisioon ja sotsiaalmeedia ning veel mõned sõltumatuse säilitanud väljaanded peavad tõstatama selle temaatika ka Eestis. Õnneks on meil seekord olemas suur eeskuju Suurbritannia näol.

EDGAR SAVISAAR

[fotoallkiri]  SUHTLEVAD: James Murdoch koos oma isa Ruperti ja News of the World'i endise peatoimetaja Rebekah Brooksiga.

Jaga |