Miks ma hääletan Keskerakonna poolt

MATI HINT,      29. jaanuar 2003


Olen alati hääletanud Keskerakonna poolt, kuigi keskkonnas, kus töötan, peetakse valdavalt heaks tooniks ütelda: "Ei no Keskerakond ei tule kõne allagi." Hääletan Keskerakonna poolt programmilistel põhjustel, usun, et vähemalt programmi osas ja vastukaaluna ennast tingimusteta parempoolseteks deklareerivatele erakondadele on see erakond Eesti demokraatia jaoks vältimatult vajalik.
Ma ei hääleta Keskerakonna poolt sellepärast, et mulle kõik, mida Keskerakond või keskerakondlased või erakonna juhid on teinud, tingimusteta meeldiks. Kaugeltki mitte. Ja alati ei lähe ka nendel sõnad ja teod kokku või jääb neil otsusekindlusest puudu. Kuid paratamatult tuleb teha valik ja valikut tehes võrrelda ka teiste erakondade sõnu ja tegusid. See otsustabki.
Mulle meeldiks hääletada klassikalise roheka kallakuga sotsiaaldemokraatliku erakonna poolt, kuid sellist Eestis pole ja lähemal ajal kahjuks ka ei tule. Keskerakond julgeb küllalt tihti rääkida ja võimaluste piires ka toimida sotsiaaldemokraatlikult. Julgeb rääkida inimestevahelisest solidaarsusest, mis on minu arusaamises inimeseks olemise üks põhieeldusi.
Keskerakond pole seni saanud kuigi palju üritadagi oma programmi selgel kujul ellu viia. Ka valimiste võitjana on tal tulnud olla opositsioonis või siis kompromissitada koalitsioonides, mis maailmavaateliselt on nii vastuolulised, et meenutavad ebapüha allianssi. Seepärast oleks Eesti demokraatiale praegu parim võimalik valimistulemus Keskerakonna nii suur võit, et Keskerakond saaks valitsuse moodustada üksi või luua koalitsiooni mõne maailmavaateliselt suhteliselt lähedase poliitilise jõuga.
Selliseks oleks eelkõige Rahvaliit. Kuid ühiskonna tegelikule jätkusuutlikkusele mõtlevaid inimesi on kõigis erakondades. Usutavasti on neid väga palju Mõõdukate hulgas ja kui need kord pääsevad oma härrassotsidest juhtide selja tagant välja, siis võib Eestis hakata tekkima Põhjamaise poliitilise kultuuri eeldusi.
Et üsna paljud vene valijad toetavad Keskerakonda, see on suurepärane. Kui kõik venelastest valijad valiksid rahvustunnuse põhjal, oleks rahvuslik vastasseis Eestis palju teravam. Keskerakond on muulaste poliitilisel integreerimisel ja maruvenerahvusliku mõttelaadi nõrgestamisel saavutanud edu, mida mõni teine erakond võib ainult kadestada. Halvustamisel on siin hapude viinamarjade mekk.

Keskerakond on tugev ja tal on tugev juhtkond. Kes veel peale Keskerakonna juhi Edgar Savisaare ja president Arnold Rüütli peaks vastu ajakirjanduse pidevatele rünnakutele ja matslikule mõnitamisele? Kes veel tuleks sellest välja järjest tugevamana?

Keskerakonna hüsteeriata suhtumine Venemaasse, venelastesse ja eriti vene kultuurisse on palju viljakam kui pidev seljapööramine. NATO-s ja Euroopa Liidus muutuvad senised Venemaaga seotud kartused hoopis teistsuguseks. NATO-s otsuste langetamisel võib Venemaa partneripositsioon peagi olla määravam kui Eesti liikmehuvid. Euroopa Liit ei pea Narva jõge tsivilisatsiooni piiriks. Juba praegu tuleb mõtelda sellele, mis hakkab Eestis juhtuma siis, kui mõne madala elutasemega slaavi suurriigi kodanikele laieneb vaba(m) asumisõigus kogu Euroopa Liidu ulatuses. Ka Lääne kaenlasse langedes tuleb söandada käsi ette panna majandusaferistidele ja sõjarditele ning säilitada väärikas eneseksjäämine.

On kahetsusväärne

Et üleminekuaja palavikus on ka Keskerakond teiste erakondade eeskujul rõhutanud kiiret jõukakssaamist ja rikkalikku tarbimist tähtsaima prioriteedina. Kõik Eesti suured erakonnad on selles valdkonnas teadlikult rahvale andnud täiesti ebarealistlikke lubadusi, Keskerakond siiski ehk tagasihoidlikumalt ja mingisugustki realismitunnet säilitades. Tarbimiskompleksi ja tarbimisalaväärsuse sisendamise asemel peaksid Eesti-kesksed parteid kõrgemalt hindama eesti elulaadi ja Eesti loodust. Seda rikkust pole "isamaalised" jõud eriti säästnud, kuid kahjuks jätkub Eesti looduse ja elukeskkonna hävitamine ka olukorras, kus Keskerakonnal oleks ehk rohkem võimalusi seda pidurdada. Tuleb julgeda.
Eesti "isamaaliste" koalitsioonide poliitikud on palju vaeva näinud selleks, et võidelda eestlastele välja vabad ja soodsad (siiski tihti petlikud) Euroopasse lahkumise võimalused, just nagu oleks tegemist eesti rahva kiire likvideerimise kompleksprogrammiga, kus iga täiendav punkt on eesmärgi teenistuses. Keskerakonnal on eeldused leida poliitilisi liitlasi, kelle oleviku- ja tulevikusihiks on eesti elu Eestis.
Igatahes oleks nn "isamaaliste" poliitikute valimisvõit Eestile praegu määratu palju ohtlikum kui Keskerakonna võit. Kui need sellid, kes Eestit valitsedes on põhiliselt esindanud väliskapitali huve ning miljonite ja kümnete miljonite kroonide kaupa Eesti maksumaksjate raha otse kinkinud välismaise kapitali huve esindavatele välismaistele nõustajatele, kui need sellid veel kord saavutavad kui tahes väikese ja kui tahes kombineeritud valimisvõidu, siis tõlgendavad nad oma valijate veelkordset usaldust toetusena Narva elektrijaamade ärakinkimisele ja kahe Eesti poliitikale. Siis teevad nad platsi Eesti oma majandusest lõplikult puhtaks. Keskerakonna programmi selline asi ei kuulu.

Hirmutavad diktatuuriga

Ühiskonda on pikka aega ja pidevalt hirmutatud Savisaare diktaatorikalduvustega. Diktatuuri kardan ma väga, kuid seni pole Savisaar võimust kinni hoidnud illegaalsete vahenditega või vägivallaga ähvardades. Savisaar on allunud poliitilistele reeglitele ka siis, kui neid on ilmselgelt tema ja Keskerakonna kahjuks ülekohtuselt tõlgendatud.
Sama ei saa ütelda kõigi Eesti poliitiliste jõudude kohta. Miks ikkagi ei taheta jõuda selgusele, kes Eesti poliitikutest olid 1992. a juunis Kuperjanovi pataljoni Toompea vallutamise plaani taga (Jaan Kaplinski on asja päevikumärkmetena järjekordselt üles võtnud "Vikerkaares" 11-12/2002)? Miks ei tea Eesti ühiskond, kes tõmbasid niite nn "Nõmme valitsuse" avaldustes ja Kaitseliidu relvaaktsioonides? Miks ei tea me tõde jäägrikriisi kohta? Miks ei tea me peaaegu mitte midagi mustade nimekirjade koostamise kohta aegadel, mil "isamaalastele" võis tunduda, et nende edu võib valimistega käest libiseda?
Üht teame siiski kindlasti: nendes demokraatiavastastes Eesti riigile ja inimestele üliohtlikes afäärides pole Keskerakonna käsi mängus olnud. Aga kellegi käsi on mängus olnud ka mainitud juhtudel. See ongi seletus, miks ma ei karda, et Savisaar või Keskerakond läheksid diktatuuriavantürismile. Kui keegi on vägivallamõtteid juba mõlgutanud ja üritanud nendega tegelikkuses mängida, siis kardetakse Keskerakonda võib-olla ka seetõttu, et võimulolijal oleks kergem neid pimedaid asju uurida. Vaja olekski.
Keskerakonna mõju ei lase ähvardavalt suureks kasvada ajakirjandus, mis on ja jääb väliskapitali ja vähese Eesti kapitali kontrolli alla. See tähendab, et isegi võimul olles on Keskerakond ajakirjanduse ülivalvsa ja tihti erapoolikult pahatahtliku ning juba ette kahtlustava jälgimise all. Üks mõõdukate skribent tegi Savisaare vastutavaks koguni liiklusõnnetuste eest Eesti maanteedel! Savisaare poliitiline edu pidi inimesi täitma sellise masendusega, et põrutavad autoga vastu posti. Kas pole liiklusõnnetuste suure arvu eest vastutavad hoopis need jõud, kes on soosinud Eesti kiiret autostumist ja Eesti metsa vahetamist säälsamas lömmi sõidetavate luksusautode vastu? Ime veel, et Savisaart ei süüdistata Kesk-Euroopa üleujutustes, nagu majandusminister Liina Tõnisson on meedias tehtud peaaegu vastutavaks jäälõhkujate puudumise eest (kuigi ühe jäälõhkuja müüs saiaraha eest maha eelmine valitsus). Ajakirjanduse erapoolikus ainult suurendab Keskerakonna valitsemise ühiskonnaohutust, sest Keskerakond on pidevalt luubi all.

Raske valitseda

Valimisvõidu järel asuks Keskerakond valitsema nagunii talle ja tema ideoloogiale ebasoodsat maastikku, mida on "isamaalikult" laastanud Eesti odav müük Läände. Eesti raudteid ja laevastikke ju enam tagasi ei saa. Keskerakond ja tema majandus- ning sotsiaalpoliitika toetajad saavad Eesti ühiskonna pealispindselt hiilgavat amokijooksu rahvussurma suunas esialgu ainult pidurdada. Seegi on väga keeruline ülesanne, mis eeldab tahet ning julgust nihutada poliitika raskuspunkt lähieesmärkidelt ellujäämisele pikemas perspektiivis. See nõuab vaimsete, moraalsete ja poliitiliste võimete ülimat kokkuvõtmist. Ühtki neist pole liiga palju ühelgi Eesti erakonnal, ka Keskerakonnal mitte. Kuid siiski - muud lootust ka pole. Muud on juba küllalt nähtud. Muu ongi olnud lähisihikuga populism.
Muidugi on kahetsusväärne, et ka Keskerakonna liikmetega ja mõnikord koguni tema nimekate poliitikutega on seotud kahtlusi, ebaselgeid tehinguid (Keskturg!), sidemeid, mis ei ole soliidsed, majandushuvide läbipaistmatust. Olgugi põhjust varasema kolmikkoalitsiooni juhtpoliitikute majandustehingute uurimiseks palju rohkem kui Savisaare puhul, oleks Keskerakonnale suurim oht võimaliku valimisvõidu järel minna endaga seotud halbade asjade pisendamise teele. Tuleks käituda vastupidi: mida suurem on edu, seda rohkem olgu erakonnal jõudu ja julgust põhimõttekindluseks ja oma programmilise identiteedi säilitamiseks. Erinevalt mõnest teisest erakonnast ei ole Keskerakonnal mingisugust vajadust kahtlasteks sidemeteks - ei poliitikas ega majanduses.
Keskerakond on tugev ja tal on tugev juhtkond. Kes veel peale Keskerakonna juhi Edgar Savisaare ja president Arnold Rüütli peaks vastu ajakirjanduse pidevatele rünnakutele ja matslikule mõnitamisele? Kes veel tuleks sellest välja järjest tugevamana?

Keskerakond on olnud edukas

Praeguses koalitsioonis Reformierakonnaga on Keskerakond olnud küllalt edukas. Kuid agasid tekib. Näiteks: mis siis, kui Tallinna koolide remontimisse kaasatud erakapital nihverdab koolid erakoolideks? või osalise õppemaksuga koolideks? või avab koolimaja tühjaks jäävas tiivas äri või ööklubi? Koolihoonete pantipanek on väga riskantne asi. Mis järgmisena panti pannakse? Kasiinod tahaksid teatrihooneid, erakliinikud haiglaid.
On väärtusi, mida ei müüda ega kingita ära võõrastele. On väärtusi, mida ei panda panti. Seda tuleb ka valimisvõitluses meeles pidada. Eelmised valitsejad on juba liiga palju ära kinkinud, liiga palju panti pannud, liiga palju lubadusi andnud. Ma ei taha selle jätkumist, seepärast hääletan ma Keskerakonna poolt. Kuid ma tahan, et valimisvõitluses lööduid koheldaks väärikalt, olgu võitjad või kaotajad kes tahes. Võit võimaldab suuremeelsust ja koostöövalmidust. Selle avastas juba Caesar. Eesti poliitikas pole varasemad võitjad seda osanud. Eesti vajab tasakaalukat pööret poliitikas, ta vajab ka valvureid, kes ei laseks liiga palju ja liiga erapoolikult pöörata.
Nendel kaalutlustel ja nendel tingimustel soovin ma Keskerakonnale edu valimistel. Ja hääletan Keskerakonna poolt. Lootustega.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (16)