Vasturääkivuste Ameerika, Euroopast rääkimata

Teine suur vasturääkivus tabas Ameerikat siis, kui kolonistid avastasid: milleks ise tööd teha, kui on võimalik Mustalt Mandrilt tuua odava hinna eest miljoneid orje (kaasa arvatud tänase USA presidendi esivanemad). Kulus mitu sajandit, enne kui rassiliselt diskrimineerituist said võrdõiguslikud USA kodanikud.

Oli teisigi vasturääkivusetappe, mida ameeriklased üle elasid: kodusõda, koloniaalsõjad, kullapalavik, kauboikapitalism, röövkapitalism, friedmanism jne. Ainult sotsialismi pole USA-s veel olnud, kuigi kompartei presidendikandidaat on kandideerinud korduvalt.

USA oli palju aastaid kui mitte maailmavalitseja, siis vähemalt planeedi Maa juhtiv riik oma tugeva dollariga. Nüüd aga hakkab maailma raskuskese tasapisi üle kanduma Aasiasse - Hiinasse. Käivad isegi kõlakad, et kui Hiina, India ja Venemaa, lisaks Lõuna-Korea, Jaapan, Tai, Indoneesia, moodustaks liidu, siis vaevalt et leidub jõudu, kes neile vastu saab.

Ei pea olema majanduse asjatundja, et aru saada, kuhu võib viia lõputu laenamine, võlguelamine - võlg on ju võõra oma. Ei osanud ära imestada juba aastaid tagasi, kui järjekordselt kuulsid, et taas võttis USA Hiinalt laenu või müüs võlakirju nii- ja niipalju miljardeid?! Et varsti võivat Hiina juba USA üles osta? Kas nüüd hakkab see teoks saama?

Loogiliselt võttes peaks USA rahvasõbralik riik olema. Kunagi nimetati sealset majanduskorda rahvakapitalismiks - näiteks Fordi autotehaste töölistel oli oma ettevõtte aktsiaid.

Samuti kehtib USA-s astmeline tulumaks (11 astmega!). Rikkad on seal ikka väga rikkad, aga samas solidaarsed vaeste suhtes - 1% rikkaimaid annab astmelise tulumaksu kaudu 35% (!) riigi maksutuludest. See paljuski leevendab elatustasemete erinevust, kuid ikka jääb väheks - vaesed mässavad ja püstitavad juba mitmendat kuud telklinnakuid New Yorgi tänavatele.

President Obama püüab omalt poolt olukorra leevendamiseks teha, mida suudab, ja pakub lisaks välja rikkurimaksu, mis tähendab lisakulu neile, kes teenivad aastas üle miljoni dollari. Sel puhul tõdes üks rikas mees, et rikkad inimesed nagu tema maksavad seaduseaukude tõttu vähem makse kui inimesed, kes rikkurite heaks töötavad. Meeldiv kuulda niisugust ülestunnistust! Samas selliseid (kunstlikult tekitatud!) seaduseauke leidub mitte ainult USA-s, vaid külluses ka Eestis.

Veel mõistis president Obama välja öelda tõe: pankurite ahnusel pole piire! Terevisioonis tundis Neeme Raud muret tuleviku pärast: tänavameeleavaldused on paljus protest n-ö suure panganduse vastu - pankurid väljastavad kergekäeliselt, eriti noortele, suuri laene ja võlakirju ilma tagatiste tõhusa kontrollita, millega paljud inimesed on sattunud väljapääsmatutesse olukordadesse. Meilegi tuleb väga tuttav ette: piiks-piiks! - ja raha tuleb! Pärast aga tulgu või veeuputus või joogu laenaja end surnuks - see pankureid ei liiguta. Küll pank juba hakkama saab - tõstab laenu võtnud pojukese isa-ema või vanavanemad tänavale...

Tundub et küberkuritegevusel on maailmas piiramatud võimalused - e-valimised sellest on vaid nagu piisk suures meres. Hiljuti kuulsime suurest USA-Eesti ühisoperatsioonist küberkurjategijate tabamiseks, osalejate jälitamine kestis mitu aastat. Aga kes ütleb, kui palju operatsioone on veel teoksil või mis saab siis, kui pankurid ise hakkavad omavahel "laevu pommitama", piiramatute võimalustega küberitega mängima ning üksteist (ka riike?) pankrotti ajama?

Suure masu aegu käisid riigid välja miljardeid maksumaksja raha, et päästa pankrotist autokontserne või suurpanku, aga kui oli vaja päästa vaeseid inimesi või tõsta tublide ja vaprate palku, siis selleks ei leidunud sentigi. Kreekas aetakse kõik vaese rahva süüks - see liiga palju laristavat. Kuid kes on tegelik süüdlane, et Kreeka ja Itaalia juba pankroti äärel?

Mis saab Euroopast? Kas Inglismaa, Rootsi ja Norra olid meist ettenägelikumad, et säilitasid oma valuuta, ja Norra isegi keeldus Euroopa Liitu astumast?

UDO KNAPS, Märjamaa, Rapla maakond

Jaga |