Eesti semukapitalismi taimelava - mereäärne golfiväljak Jõelähtmes

URMI REINDE,      11. aprill 2007


Lugu sellest, kuidas Riigikohus mõistis riigi süüdi

Kurja juur on Mart Laar. Täpselt niisugune lakooniline üldistus kasvab välja pikast kohtuloost, kus endised omanikud Eesti riigilt oma esivanemate talu maid seaduse järgi tagasi taotlesid. Nad tunnistati 1994. aastal, Isamaa ja Laari hiilgeajal, isegi õigustatud subjektideks. See andis neile küll õiguse maad tagasi küsida, kuid paraku mitte seda maad saada. Lugu algas 1991. aastal ja lõppes alles äsja, märtsis 2007.

13. märtsil ilmus Postimehes lugu „Eakas õpetaja võitis kohtus riiki" (autoriks kohtureporter Tiiu Põld). Avaldatust loeme, kuidas 70-aastane õpetaja Siiri Mitt koos oma kolme vennaga võitis Riigikohtus Eesti riiki, kes ei soovinud neile kui õigusjärgsetele omanikele täielikult tagastada nende vanaisale Jõelähtme vallas kuulunud Roosimäe talu maid. Kõige lühemalt väljendudes: riik jättis seaduslikud maaomanikud maast ilma ja erastas nende maa golfiväljakute firma International Baltic Golfmarina rajajatele, kelle hulgas on varem Isamaaliidu, nüüd rohkem Reformierakonna suurrahastajana tuntud ärimees Toomas Luman.

Paremerakond = kõik parem endale

Reformierakonna sidumine selle juhtumiga tundub esialgu kohatu, sest loo sõlmitus ulatub tagasi 1994. aastasse ja päris algus koguni 1991. aastasse, mil seda erakonda veel olemaski ei olnud.

Kui aga ajalooliselt läheneda, siis paljude samasuguste juhtumite traagelniidid viitavad õige sageli just Reformierakonna ridades tegutsevatele ärimeestele ja kohalike omavalitsuste tegelastele.

Tuletagem meelde kas või viimati Reformi-meelses ajakirjanduses õige tagasihoidlikku tähelepanu pälvinud pikka nimekirja Viimsi maadega sahkerdajatest, kes Reformierakonnast välja heideti (samuti ilma suurema kärata).

Välja heideti küll, aga töö on ju tehtud! Viimsi maad on erastatud, kellele vaja, lausa suguvõsade kaupa. Küllap selle eest jõuab Reformierakonna kassasse ka paras nuts, millega valimiskampaanias endast kõige tegusama ja edukama erakonna imagot luua.

Kui palju aga võib olla juhtumeid üle terve riigi, millest (=kellest) me midagi kuulnud pole?

See-eest kuulsime enne valimisi kõikides kanalites, kuidas Tallinna linnavalitsus püüab lahendada ka tänaste reformierakondlaste häältega kodutuks seadustatud (et mitte öelda sandistatud) 23 500 sundüürnikupere koduprobleemi.

Kui siia kõrvale veel kord panna Siim Kallase juba ununema kippuv 130 miljoni krooni case, mille pärast tal praegugi kõrgel Euroopas aeg-ajalt punastada tuleb, ning päris viimane teadaolev lugu „filoloogilisest" vaidlusest Burkhardtiga 16,5 miljoni kroonisest annetusest (või oli see pistis?), saame Reformierakonna eduloole iseloomuliku suurejooneliste tehingute käekirja.

(Muide, 16 miljonit krooni on summa, millega meie riigieelarves peetakse terve aasta ülal erakonda, kellel on Riigikogus 28 kohta.)

Nii et finantssuurusjärgud, millega Reformierakond on harjunud toimetama, avaldavad muljet.

See konkreetne lugu Postimehes ei viita loomulikult mitte üheski punktis Reformierakonnale. Täpselt samuti nagu Kesknädala asi pole urgitseda Keskerakonna intiimsemas hingeelus. Tiiu Põld räägib lihtsa kodaniku võidust riigi üle, mitte aga riigile kulutusi kaela toonud juhtumi erakondlikust taustast.

"Tegelikult on kurja juur rohkem Mart Laar," ütleb proua Siiri Mitt. Tal on selleks süüdistuseks põhjust. Sest just Mart Laari esimese peaministriks-oleku ajal jäeti Mitile ja tema kolmele vennale maa tagastamata Vabariigi Valitsuse otsusega. Laari juhitud valitsus kinnitas 5. juulil 1994 oma korraldusega riigi omandisse jäetud maade nimekirja, milles oli majandusliku otstarbega ärimaana kirjas ligi 130-hektarine mereäärne maa Manniva külas Jõelähtme vallas.

Kordan: 130 hektarit maad Tallinna lähialas merekaldal. Siiri Miti pere osa selles oli 22 hektarit. (Paljud teised omanikud muide loobusidki võitlusest oma õiguste eest.)

Kui keegi ütlebki, et noh, mis sest, kui palju endisi omanikke ei saanud oma vara Eestis tagasi, siis – siis on ikka ju usutud, et Laar ja Isamaa on õigluse etalonid ja nemad on õiged, kõik teised aga valed.

Kuid ka "õigluse etalonid" jätsid võõra maa riigi omandisse, ning kuu aega pärast seda otsust koormati kinnisasi 99-aastase hoonestusõigusega Golfmarina kasuks.

Golfiharrastajate kui tohutu riikliku tähtsusega persoonide huvid kaalusid sel hetkel üles õigusjärglaste õiglusetaotluse. Kahjuks juhtus seda korduvalt ka mitmeid aastaid hiljem nii vallas ja riigis kui ka kohtus.

16 aastat võitlust maa pärast

Algusest peale on kõnealuse maa vastu kaunis looduslikus paigas huvi tundnud mitu paralleelset huvigruppi. Eelkõige Siiri Mitt ning tema vennad Tiit, Ülo ja Olev Tüvi, kes esitasid kohe esimesel võimalusel 1991. aastal avaldused Jõelähtme vallas endise Roosimäe talu maa tagasi saamiseks. Harju maavalitsuse varatagastamiskomisjoni otsusega tunnistatigi nad, nagu öeldud, õigustatud subjektideks 1994. aasta jaanuaris.

Teine huvigrupp – samal asja alguse aastal 1991 astub oma huvidega mängu golfiväljakute rajajate firma, Eesti–Soome ühisettevõte International Baltic Golfmarina. See firma saab Jõelähtme Küla Rahvasaadikute Nõukogu otsusega endale tähtajatuks kasutamiseks tollaselt Tallinna Linnuvabrikult sellesama 130 ha maad. 1992. aastal saab firma Harju Maakonna Valitsuse Arhitektuuriametilt ehitusloa Jägala-Jõesuu puhkespordikompleksi rajamiseks. Harju Maakohtu kinnistamisotsusega kanti Eesti Vabariik selle maatüki omanikuna kinnistusregistrisse 1994. aastal. Just, just – Mart Laari võimu ajal.

Ja 1998. aastal võimaldati Jõelähtme Vallavalitsuse otsusega golfiettevõttel see maatükk ostueesõigusega erastada.

Golfiväljakute poolelt vaadates näib kõik sujuvat hästi. Kuid samas eksisteerisid ja ka pidevalt täienesid Eestis seadused, mis tõstsid esile maade tagasisaajate õigused, ehk täpsemini – kogu aeg eksisteeris kord, mille alusel võis küll õigustatud subjektidele maad tagasi mitte anda ja jätta see riigi omandisse, kuid ainult teatud rangetel tingimustel ja veenvate põhjenduste olemasolul.

Eeldada võib, et golfiväljak ei ole väga veenev põhjendus maad üldistes huvides riigi omandisse jätta, vaid tegemist tundub olevat vastutulekuga teatud grupi erahuvidele.

Kolmas huvigrupp nende kahe osapoole – õigusjärgsete omanike ja International Baltic Golfmarina – vahel on riik, ehk, konkreetsemalt, kohalik omavalitsus Jõelähtme vald ja riigi esindajana Harju maavalitsus.

Firma ja riigi ühistegevuse tulemusena mõõdeti 1999. aastal Mitile/Tüvidele nende taotletud 22,12 hektarist välja 12,12 hektarit – 10 hektarist jäeti nad lihtviisil ilma. Ehk nagu Tiiu Põld „Postimehes" Siiri Miti sõnu vahendab, „kerkib maale, mida perele ei tagastatud, 42 uhket elamut, millest igaühe müügihind on 8–9 miljonit krooni". Seda kõike golfiväljakule lisaks.

2000. aastal mindi kohtusse

Olles üheksa aastat asjata oodanud, esitasid tagasitaotlejad 2000. aastal Tallinna halduskohtule kaebuse, mille sisuks oli, lihtsamalt väljendudes, kogu senise segase (või vastupidi – just väga otseselge!) asjaajamise peatamine, soovides, et neile kui õigusjärgsetele subjektidele mõistetaks Eesti Vabariigilt ja Jõelähtme vallalt välja kahjuhüvitis. 2002. aastal jättis kohus kaebuse rahuldamata.

Järjekindlad subjektid kaitsesid oma õigusi edasi, esitades Tallinna ringkonnakohtusse apellatsiooni, mida aga ringkonnakohus 2004. aasta kevadel ei rahuldanud. 2004. aasta sügisel aga rahuldas subjektide kassatsioonikaebuse juba Riigikohtu halduskolleegium, tühistades haldus- ja ringkonnakohtu otsused. Asi saadeti Tallinna halduskohtule uuesti läbivaatamiseks.

Esimest kohturingi oli seega möödunud neli aastat, ja kõik seisis alguses tagasi.

Pärast Riigikohtu soodsat otsust said Siiri Mitt & vennad otsustavust juurde, ning esitasid jätkuvalt oma nõudeid. Nad palusid taaskord Eesti Vabariigilt ja Jõelähtme vallalt välja mõista ligi 10 ha õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamata jätmisega tekitatud kahju, lähtudes 2001. a maamaksust 35 krooni ruutmeetrilt, s.o kokku 3,3 miljonit krooni.

Nii Jõelähtme vallavalitsus kui ka Eesti Vabariik (Harju maavalitsuse kaudu), aga ka AS International Baltic Golfmarina palusid jätta kaebused rahuldamata. Kõik need kolm institutsiooni (= vald, riik, golfifirma) seisid müürina õe-vennaste vastas, püüdes tõestada, et maast ilma jäänutel ei ole mingit õigust oma vara eest hüvitist saada.

Miks nad seda tegid? Kolm korda võib arvata!

Raha, raha ja veel kord raha.

Aga õigus? Loll, kes küsib. Ja mis see õigus ka maksab…

Ime hakkas sündima

On kurb, et õigluse võitu saab Eesti Vabariigis imeks pidada. See peaks ometi olema loomulik. Ka nendele, kes keerulistest maa- ega kohtuasjadest suurt midagi ei jaga, peaks ammu olema arusaadav, et tegemist polnud mingi oma jonni ajajatega. Algusest peale oli näha, et raha ja võimu huvid olid sedavõrd kokku põimunud, et pimestasid nii valla- kui ka riigiametnike silmad.

Kahjuks, nagu näha, leidis kohuski korduvalt, et inimesed, kellelt maa ära võeti, olid selles justkui ise süüdi! Kohus leidis, et nad ei vääri selle eest mingit kahjutasu.

Niisiis, pärast Riigikohut jõudis juhtum halduskohtusse tagasi, ja see kohus tegi 2006. aasta märtsis otsuse, millega vaevanäinud pere kaebused rahuldati ning Eesti Vabariigilt mõisteti Siiri Miti & vendade kasuks välja üle 3 miljoni suurune hüvitis õigusvastaselt tekitatud kahju korvamiseks.

Üks näide selle kohtuotsuse selgitavast osast: „Õiglane on kahju hüvitamisel arvestada vara väärtust kohtuotsuse tegemise aja seisuga, võimaldamaks isikul soetada pärast hüvitise kättesaamist võimalikult samaväärne vara, millest ta õigusvastase tegevuse tõttu ilma jäi. Maa mittetagastamise puhul väljendub kahju saamata jäänud tuluna maatüki harilikus väärtuses, milleks on Asjaõigusseaduse ~paragrahv 29 lg 2 järgi selle keskmine turuhind. Kaebajad pole hüvitist nõudes lähtunud vaidlusaluse maatüki turuhinnast, vaid 2001. a maamaksust 35 krooni ruutmeetrilt, mis on kindlasti väiksem maa praegusest väärtusest."

Nonii. Ehk teisisõnu: kaebajad ei olegi riigilt nõudnud mitte maksimaalset hüvitist (st tänastes turuhindades!), vaid 2001. aasta maamaksu suuruses 35 krooni ruutmeetrilt. Täna pakutakse samas paigas, kui uskuda Tiiu Põldu, sama ruutmeetri eest juba 600–700 krooni.

Ehk lihtne järeldus – Siiri Mitt pole Eesti riigilt nõudnud hingehinda. Kuid mida on Eesti riik teinud Siiri Miti hingega?

Rattad käivitusid vastupidi

Postimehes oli kirjas, et õigustatud subjekte aitasid nende Kolgatas vandeadvokaadid Jugans Grossmann ja hiljem Andres Past. Eesti riigi ja kohaliku omavalitsuse huvide eest olid väljas Alo Pormeister ja Asko Pohla.

Advokaadid töö vähesuse üle sellistel puhkudel ei kurda. Nüüd esitas ringkonnakohtusse apellatsioonikaebuse halduskohtu otsuse vastu Eesti Vabariik, paludes Siiri Miti & vendade nõuded jätta täies ulatuses rahuldamata. Ja ennäe: septembris 2006 jõustuski ringkonnakohtu otsus, millega Eesti Vabariik vaesed õe-vennaksed taas nurka surus!

Üks tsitaat sellestki kohtuotsusest: „Ringkonnakohus leidis, et riigil on lai otsustusvabadus küsimuses, milline maa jätta riigi omandisse. See ei tähenda, et maa riigiomandisse jätmine võiks toimuda meelevaldselt. Maa riigi omandisse jätmine peab olema põhjendatud. Kui riigil esineb põhjendatud huvi ja seaduslik alus maa riigi omandisse jätmiseks, ei saa langetatud otsust pidada ebaseaduslikuks."

Ja veel: „Maareformi läbiviimisel tuli seista ka riigi ja selle elanikkonna huvide eest ning võtta vastu vajalikud otsused selleks, et esineksid vajalikud vahendid oma funktsioonide, sh sotsiaal-kultuuriliste ülesannete täitmiseks."

Kas golfiväljak ja 42 luksusvillat on ikka vajalikud riigi ja elanikkonna sotsiaal-kultuuriliste funktsioonide täitmiseks? Selles on küsimus. Üks kohus otsustab, et on vajalikud. Teine kohus otsustab, et ei ole.

Õigupoolest on terve meie praeguse õndsa vabariigiaja seisnud püsti küsimus: miks peavad just need, kellele elu on kinkinud materiaalset õnne (ehk rikkad, ehk ärimehed, ehk need, kes, alustades 150 kroonist nagu me kõik, on rikastunud ausalt, erinevalt meist, kes me pole seda suutnud) – miks nemad on nii maad kui ka merd üritanud saada jumalamuidu, selle asemel et lihtsalt osta ja maksta?

Lühidalt: Mitt & Co kaotasid juba mitmendat korda, ning koputasid jälle Riigikohtu uksele.

Kiire lõpp

Riigikohus oma 5. märtsi 2007 otsuses annab õiguse õigustatud subjektidele.

Põhjendused on veenvad, ja nagu niisugustel puhkudel alati, hämmastab, kuidas ometi varem – 16 aastat?! – seda ei nähtud, ei tehtud, ei arvestatud.

Küllap on õigus vanadel filosoofidel, kes ütlesid, et maailma hoiab igaveses liikumises isiklik huvi. Ehk kõige taga pole siiski vaja otsida naist, nagu prantslased kahtlustavad, vaid sedasama inimlikku omakasu, mis on nii omane meie mõnele erakonnale, kes on teinud riigist (ja mitte ettevõtlusest, nagu kõvasti trummi taotakse!) isikliku kasu allika. Sest rumal on see, kes ei oska riiki lüpsta. Rahvaliidu ja Keskerakonna vastu suunatud laialdased süüdistused on siinkohal köki-möki, sest nende erakondade võimuloleku aeg (eriti Keskil – 3,5 aastat 16-st) on olnud liiga lühike, et ühest valitsusest teise pidevalt oma (ja oma rahastajate) rida ajada.

Kuid kui päris aus olla, siis 16 aasta jooksul on jõudnud võimul olla kõik tegutsevad parlamendierakonnad, ja mõni neist on isegi juba surnud.

Siiri Mitt arvab, et patuseid leiab igast erakonnast. Kahjuks ükski erakond pole oma südameasjaks võtnud õigusriikluse väljaarendamist. Ikka on rohkem aetud oma asju – rahaasju, võimuasju. Ikka on vähem aetud inimeste asju, ning tegelik õiglus pole siin riigis just paljusid poliitikuid huvitanud. Karmid järeldused, kuid eks Siiri Mitil ole põhjust neid esitada.

Igatahes on ta tõestanud, et kaamel võib läbi nõelasilma minna ja et eestlastel on lootust luua endale kunagi õigusriik.

[esiletõste]
Golfiplats tuleb üles künda ja kardulad maha panna.
Lihtsa eesti inimese arusaam õigluse taastamisest
(13. märtsi Postimehe kommentaarium)

[Pildiallkiri:]
NÕUDSID RIIGILT ÕIGLUSE VÄLJA: Õpetajana töötanud 70aastane Siiri Mitt ja tema vend Tiit Tüvi läbisid seitsme aasta jooksul kaks kohturingi algusest lõpuni ja said märtsis 2007 oma tahtmise – semukapitalismi õitsvaid vilju maitsnud valla-, riigi- ja äritegelased sunniti Riigikohtu otsusega õigusjärgsetele omanikele maast ilmajäämise eest kahjutasu maksma. Loomulikult tuli see raha maksumaksja taskust. Hoolega jahvatanud kohtuveskid nõudsid riigilt ka advokaadibüroode hinnalisi teenuseid, mille maksis samuti kinni tavaeestlane oma igapäevase tööga.
Ülemisel pildil vaade Jõelähtme valla maadele, mida ei tagastatud, mida aga usinasti kasutavad taas semukapitalismist kasu lõiganud äritegelased ja kinnisvaraarendajad. Fotod ScanPix


JOKK: Pärnumaa trahteri Kuld Lõvi omanik Aivo Karu sai ASi Nordecon esindajalt Reet Saksalt advokaadibüroost Raidla ja Partnerid nõude lõpetada kaubamärgi kasutamine, mis on 2006. aasta lõpu seisuga registreeritud patendiametis ainuõiguslikult Nordeconile, mille juhatuse esimees on Toomas Luman.
200aastase ajalooga Audru trahteri nime kasutuselevõtu kohta hotelli nimena ütleb Luman 9. märtsi 2007 Postimehes, et ta on olnud täiesti eetiline.


Suurtele piltidele

NÕUDSID RIIGILT ÕIGLUSE VÄLJA: Õpetajana töötanud 70aastane Siiri Mitt ja tema vend Tiit Tüvi läbisid seitsme aasta jooksul kaks kohturingi algusest lõpuni ja said märtsis 2007 oma tahtmise – semukapitalismi õitsvaid vilju maitsnud valla-, riigi- ja äritegelased sunniti Riigikohtu otsusega õigusjärgsetele omanikele maast ilmajäämise eest kahjutasu maksma. Loomulikult tuli see raha maksumkasja taskust. Hoolega jahvatanud kohtuveskid nõudsid riigilt ka advokaadibüroode hinnalisi teenuseid, mille maksis samuti kinni tavaeestlane oma igapäevase tööga.
Ülemisel pildil vaade Jõelähtme valla maadele, mida ei tagastatud, mida aga usinasti kasutavad taas semukapitalismist kasu lõiganud äritegelased ja kinnisvaraarendajad. Fotod ScanPix

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)