Suure koomiku Ervin Abeli värvikas elu

Tänapäeval on elus veel suur osa neid vanemate põlvkondade esindajaid, kes on saanud Ervin Abeli esinemist vahetult nautida. Kuid ka noorematele jääb alatiseks võimalus tema näitlemiskunstist filmide vahendusel osa saada.

Oleme harjunud Ervin Abelit võtma kui muretut naljameest, kelle lavale või ekraanile ilmumine juba iseenesest suunurgad ülespoole kisub. Väljaspool tööd ta tegelikult palju tähelepanu ei otsinud, vaid püüdis pigem märkamatuks jääda.

Sellel rahva naerutajal oli eraelus paraku küllaltki palju probleeme, millest laiem avalikkus saab aimu alles nüüd, kui loeb tänavu Menu kirjastuse väljaandel ilmunud raamatut "Ervin Abel. Siin ma olen", mille on kirjutanud Kirsti Vainküla. Selgub, et Ervin oli luust ja lihast inimene nagu me kõik.

Raskused rahaga

Talle polnud looduse poolt kaasa antud raudset tervist, mis näitleja ebakorrapärase eluviisi juures oleks äärmiselt tarvilik. Ka ei öelnud ta ära napsist heas seltskonnas. Samas oli ta raudselt kindel, et napsisena lavale ei minda, ja nõudis seda ka teistelt.

Iga hea näitleja meisterlikku esitust vaadates jääb mulje, et kõik tuleb nagu iseenesest. Paraku ei peagi vaataja aru saama, kui palju vaeva ja tööd on nõudnud rolli viimistlemine ja säravaks lihvimine. Ka Ervin Abeli puhul jäi pahatihti mulje, nagu looks ta oma kuju siin ja praegu. Nüüd saame raamatust teada, et Ervin võttis iga tööd ülimalt tõsiselt ja iga õnnestunud rolli taga oli suur hulk loomingulisi otsinguid ja eeltööd. Raamatu autori sõnul kutsutakse niisuguseid inimesi töönarkomaanideks.

See, et Ervin oli lapsena ja koolipõlves aktiivne rahmeldaja, kellele alati ja kõikjal meeldis näitemängu teha, ei üllata arvatavasti kedagi. Ootamatu on vast see, et kui ta lapsena armastas "Kevade" tegelasi etendada, siis oli Kiir talle ainsana vastumeelne. Ometi sai just Kiirest see tähtroll, mis ta orbiidile lennutas ja teda varjuna elu lõpuni saatis.

Alates õpingutest Moskvas tuli ilmsiks, et Abelil on väga isevärki suhted rahaga. Et tudengil raha napib, on tavaline. Ervinil oli aga komme seda kõigilt laenata. Paraku tekkisid tal alailma raskused võlgade õiendamisega. Seevastu tööle asudes lahenesid Ervini rahamured kiiresti, sest teatritöö kõrval hakkas ta peagi esinema filharmoonia truppides estraadikavadega ja seal olid töötasud toonases mõistes üsna kopsakad. Ometi jälitasid rahaprobleemid Ervinit ka hiljem.

Selgub, et raha ei püsinud kuigi kaua ta juures. Lahtise käega andis ta jootraha kelneritele, taksojuhtidele ja kellele iganes. Ka sõpradele välja tegemine oli tema alaline komme. Ei tea kas just sel põhjusel või ka lihtsalt lohakusest ilmnesid tihtipeale tema võlgnevused partei ja ametiühingu liikmemaksude tasumisel, mille tõttu teda ähvardas korra isegi parteist väljaheitmine.

Kino kui kiusatus

Eesti teatrikorüfee Voldemar Panso on teinud tähelepaneku, et meie suuri surnuid saab ikka nimetada kahekaupa: Lurich ja Aberg, Tammsaare ja Vilde, Pinna ja Lauter. Elanuks Panso tänapäeval, siis võib-olla lisanuks ta sellesse ritta ka paari Nõmmik ja Abel. Neist esimene oli omal ajal Kärna Ärnina niisama populaarne kui Abel Kiirena. Sestap pole midagi üllatavat, et nad ühel hetkel teineteist leidsid ja estraadil koostööd alustasid. Samal ajal tekkis Nõmmikul huvi Estonia operettide lavastamise kõrval ka midagi filmilindile jäädvustada. Abelil olid selleks ajaks juba arvestatavad filminäitleja kogemused. Nii võetigi käsile esimene kolmest nüüdseks kultusfilmide kategooriasse tõstetud kinokomöödiast "Mehed ei nuta", järgnesid "Noor pensionär" ja "Siin me oleme". Neid filme tehti lusti ja rõõmuga, kusjuures kõik osalejad andsid õnnestumisse omapoolse panuse, pakkudes välja uusi ideid. Sellest on piisavalt palju juttu ka kõnealuses raamatus.

Paraku ei olnud tulemused kõigile hindajatele kaugeltki meeltmööda vaatamata sellele, et filmid olid vaatajate hulgas algusest peale populaarsed. Režissöör Sulev Nõmmiku pihta anti turmtuld, seda eriti kinoringkondadest. Abeli osatäitmistesse suhtuti küll mõnevõrra leebemalt, kuid kriitikanooli jagus ka talle.

Kõrvaltvaataja jaoks on selline asjade käik igati mõistetav. Väikeses Eestis, kus filmitegemise võimalusi on tunduvalt vähem kui ambitsioonikaid lavastajaid, ei saa ju isehakanu tungimine väljavalitute mängumaale karistamata jääda. Filmidele heideti ette just kunstilisi vajakajäämisi. Paraku on vastandumine kinokunst versus menufilm jäänud päevakorda ka tänapäeval.

Eesti (ja ka teiste maade) filmid, mille lavastajad seavad esmaseks eesmärgiks kinokunsti kõrgete kategooriate järgimise, jätavad vaataja üldjuhul ükskõikseks ja nad "hääletavad jalgadega". Kes selle väitega nõus pole, võib võrrelda filmide "Kevade" (kus Ervin Abelil on täita Kiire-papa roll) ja tänavuse kriitikute lemmiku "Püha Tõnu kiusamine" esimese aasta vaatajanumbreid: vastavalt 630 000 ja 8000.

Kokkuvõttes võib öelda, et Kirsti Vainküla on Ervin Abeli elulooraamatut kirjutades olnud piisavalt taktitundeline. Selles pole ei ülevoolavat imetlust ega pisaraid väljakiskuvaid seiku. Ka näitleja abikaasa ja laste meenutused on ära trükitud sümpaatses stiilis, hoidutud on stseenidest, mis võiksid kellelegi elusolevatest haiget teha.

Raamatus leidub humoorikaid karakteerseid pilte neist inimestest, kes Ervin Abelit ümbritsesid ja teda töös toetasid. Kui millegi kallal norida, siis tundub, et raamatu alapealkiri pole kõige õnnestunum. On selge, et see lähtub peategelase viimaseks jäänud filmi pealkirjast. Paraku jätab see mulje, nagu oleks Ervin Abeli elukäik kirja pandud või linti loetud tema enda poolt.

Kuigi raamatus leidub üksikuid lõike, mis kuuluvad talle, tugineb enamus teksti siiski kaasteeliste mälestustele, arhiivimaterjalidele, ajakirjanduses ilmunule ja on raamatu autori sõnastatud.

Jaga |